Reede pärastlõunal tekkis korraks vaba hetk ja emotsiooni ajel käisin raamatukogus, võtsin endale Smuuli „Polkovniku lese“, hakkasin seda kohe tänaval lugema ja naersin, südamest…

… vaadake, doktor, äkki ei olnud mul und. Magasin enne lõunat kaks tundi, peale lõunat veel kaks, õhtul sõin kõvasti, ja äkki ei ole und. Keeran ühele küljele – halb, keeran teisele – veel pahem; olen selili, olen kõhuli – ei ole und, tee või tina – te vabandage mind. Ja teate: äkki lööb hing välja, annab ennast tunda – siuke rahutus, säärane kirglikkus, imelik igatsus, nagu oleksid noor tütarlaps ja tahaksid, tahaksid, tahaksid midagi soolast või torti! Ja säärane imelik tegutsemise tahtmine, kehalise liikumise tarvidus – lööks kedagi panniga, teeks omale trammis teed – aga pole kedagi, pole ka trammi, ainult see neetud haigla… Und ei ole, ja polkovnik tuli meelde. Polkovnik… Kui palju oli tal minu vastu taktitunnet!

Pärast mõningast tehnikapaigaldust sain korraks koju (kaasas endiselt seesama lesk) ja peagi olin taas linnas, algas Duo Montarocavez kontsert Artis. See oli super! Veel sume suveõhtu, väga siiras ja aus musitseerimine, vahetud emotsioonid ja hea pilli valdamine. Super!

Laupäev oli pisut labiilne aga mis peamine, ilus! Kogu see emotsioon kulmineerus õhtusel jalutuskäigul Engelsiga. Korraga tuli mõisa ees selline üksik ja abitu tunne peale, et ei teadnud, kuhu poole karjuda. Mingi seletamatu äng, millel ei ole objektiivseid põhjuseid. Istusin siis mõisa ees oleva silla kivist piirdele maha ja…. otse õliloiku. Pime oli, ei näinud. Olmehetk tõi mind taas maale, lonkisin oma õlist tilkuvate pükstega koju ja heitsin voodisse.