Pühapäev algas aias õunte korjamisega. Need ei ole küll veel valmis aga kuna puud on taas paksult õunu täis, siis viskavad nad mingi osa juba toorelt maha. Täna oli seda osa kaks kärutäit ja tegelikult kõigi puudeni ma ei jõudnudki. Seejärel sai kontoris pisut tööd tehtud ja siis proovi, proovist kontserdile ja märkamatu 45 minutit möödus kui iseenesest. Minu põhiline roll oli sel korral statistina klavessiini kõrval istuda. Vahepeal sain pisut tamburiini lüüa ja lõpus ka laulda. Oli ilus!

Õhtu lõpetas film „Veneetsia kaupmees“. Üpris mõtlemapanev lugu, eriti juudist liigkasuvõtja koha pealt. Ikka needsamad aegumatud küsimused, et kus jookseb õiguse ja õigluse piir ja kuidas mõõta õiglust? Või kas õigusel on õigluse ees mingi eelisseisund? Kui mingi hetkeni ma pigem pelgasin juuti, siis peale tema kaotust hakkas mul temast kahju. Põhimõtteliselt näidati talle koht kätte, kuid peale seda astusid „head kristlased“ sellesse samasse ämbrisse, milles juut oli eelnevalt kolistanud. Kutsudes varasemalt teda andeksandmisele, lajatasid nad ise lõpuks täie rauaga ja rohkemgi veel. Kuldne moraal – maaslamajat ei lööda lamaja seisukohalt vaadates. Ja endise lamaja kättemaks on tihtilugu äärmiselt magus. Millised on siis lõpeks need kriteeriumid, mis lubavad vennaarmust osa saada?