Ta hakkab saama juba piisavalt vanaks, et mõista sedagi: "toimepanija", nagu nad politseisarjades ütlevad, ja keskmise ajalehelugeja üks erinevusi on see, et pealtvaatajatele lubatakse luksust olla "raisk, tüdinenud ühest ja samast loost, raisk" ja neil on vabadus edasi liikuda. Süüdlased aga on jäänud toppama millessegi, mis peab olema ühe ja sama vana loo türanlik harjutamine.
... ootused on ohtlikud, kui nad on ühtaegu kõrged ja formuleerimata.
Isegi toona, 1983. aastal, ajas mind hämmeldusse, miks peaks selline standardiseeritud psühhiaatriline silt nagu sünnitusjärgne depressioon lohutavalt mõjuma. Meie kaasmaalased paistavad säärast tõbede tembeldamist liiga usaldusväärseks pidavat. Ilmselt viitab kaebus, mis on piisavalt levinud, et tal nimi oleks, sellele, et sa pole üksinda, ning lehvitab su nina all selliseid väljavaateid nagu interneti jututoad ja ühiseks rapsoodiliseks vingumiseks mõeldud kohalikud tugirühmad. Säärane kaasajooksiklikuse tung on ilmbunud isegi Ameerika seltskondlikku vestlusesse. Ma ei suuda meenutada, millal keegi mulle viimati ütles, et tal "võtab ärkamine palju aega". Selle asemel teatatakse mulle, et ta pole hommikuinimene. Kõik need kaaskodanikud, kes vajavad ärkamisel tapvalt kangeid kohvitassitäisi, annaksid justkui suurema õigustuse ühe inimese vastumeelsusele karata hommikul voodist järjekordseks kümnemiiliseks jooksuks.
/Shriver. me peame rääkima kevnist/
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar