pühapäev, 10. Veebruar 2008
Nonii.... vol. 2
Ma tean, et Teie kõik, minu blogi sajad miljonid lugejad ihaldate nüüd teada saada, et mis siis täpsemalt juhtus:)
Tegelikult kirjutan seda endale... Kuivalt ja otse, et saaks kunagi lugeda.
Niisiis laupäeva varahommikul tekkis vajadus Mäosse sõita. Miks? Oli vaja! Vahel on nii, et Sa vaatad korraga kahele inimesele otsa ja näed sealt, et tõesti on vaja!
Minnes oli kõik ilus.... Hakkasime tagasi tulema. Tundsin kerget väsimust. Vahepealne toimus kõik väga kiirest.... Mingisugune räme kolin, juhitamatu auto ja teeäär... Auto ei liikunud. Läkisn välja ja avastasin, et ühe esirattaga on ikka väga pahasti. Tekkis kerge paanika. Suht närviliselt lärmasin kaasreisijale: "Mis ma nüüd teen?" Nojah. Alguses istusime lihtsalt tagaistmele ja K. üritas mõelda, ei tulnud eriti midagi välja.... Mingi rekka jäi seisma ja küsis, kas oleme alles. Olime küll... Varsti oli kohal mingi abipolitseinik, kes vaatamata oma silmähtavale kergele segadusele käitus meiega kenasti. Nojah, tema taipas kutsuda vähemalt liikluspolitsei. Muide abipolitseinikul oli ka kaasreisija. Üks joobes noormees, kes üritas olla hästi sõbralik. Tema viidi varsti ära ja saime minna abipol. autosse sooja ( meie enda oma hakas maha jahtuma ja mootorit ei lubatud käima panna... ). Nojah siis jõudis kohale liikluspol., kes täitis hulga pabereid, tegi pilti ja läks ära... Autoabiga üheaegselt jõudis kohale kaasreisija tuttav, kes meid koju tõi. Väga tore inimene!
Nojah ja siis kodu ja peaaegu 36h magamist. Tööle ma ei läinud, lihtsalt ei tahtnud näha nii palju inimesi korraga. Ilmselt oleksin siis täiesti katki läinud ( või siis kui arvestada seda ,et hetkel olen katki, siis oleksin pulbristunud ). Olen endiselt pisut segaduses... Või noh ma ei oska sellesse asja nagu eriti suhtuda... Ühest küljest jah, mat. kahju on suht nõme. Kindlustusega tuleb hakata sebima ja see on vist ebameeldiv ( ma ei tea ju ka, pole varem olnud sellist asja ). Teisest küljest aga on ju peamine, et mitte keegi ei saanud viga! Jah, oleks võinud saada, aga ei saanud ja see on vist ikkagi kõige tähtsam. Igasuguseid asju juhtub, kui asju ei juhtuks siis me ju ei elaks! Seega kokkuvõttes olen loomulikult nats vihane kogu selle jama peale, aga samas olen õnnelik, et asjaga nii läks... Oleks võinud minna halvemini ( jälle see oleks ). Elu on värviline!
Ma ei saa aru, miks me ei võiks öelda üksteisele asju otse? Me mossitame, jälgime ja mis peamine, vaikime. Miks? Aga nagu ütleb M. T. oma saadete lõpus: "See on juba teime jutt ja teine teema, millest räägime järgmisel korral".
K.
laupäev, 9. Veebruar 2008
Nonii...
Viimased päevad minu elust pole just igavad olnud. Nädala lõpus tekkis juba mingi rütm - hommikul uni, õhtul teater. Reedel oli esietendus. See läks suhteliselt hästi, või noh mulle meeldis. Sellele järgnes väike pidu, mis oli selline - noh mitte just suurim. Peale seda klubitamine. Kaine pidu oli....
Hommikul 5 ajal oli vaja Mäos käia. Ja siis tagasiteel sõitsin teelt välja, piirdesse. Ükski inimene viga ei saanud, auto üks nurk on päris sodi. Aga peamine vist, et endaga kõik korras on. Närvid on natukese sassis aga vast saab hakkama.
K.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar