Enoshima ja Kamakura

Tokyost umbes 1,5 tunnise rongisõidu kaugusel on pisike Enoshima saar - ideaalne paik päevaseks väljasõiduks. Tänu külas olevate sõprade initsiatiivile sain ka mina sellest fantastilisest paigast osa.

Kõigepealt rongiga Katase-Enoshimasse, mis on saarekese vastas mandril olev jaam. Kuna soovisime päeva maksimaalselt kasutada, siis sattusime Tokyost välja sõitma hommikuse tipptunni ajal - omatte "tihe" kogemus. Aga seda avaramad on hiljem tunded saarele jõudes, kuna vastupidiselt tööle ruttavatele jaapanlastele ei ole enamus turiste hommikuinimsed ja seega saar oli üsna vaikne ja hõre.

Katase-Enoshimast viib saarele umbes poole kilomeetri pikkune sild, millelt selge ilma korral avanevad vaated Fuji mäele. Paraku on sel ka pahupool - kuna saar on ookeani ääres, siis leidub silla ümbruses Jaapani kohta harjumatult palju prügi. Olles tuttav jaapanlaste puhtusearmastusega olen ma üsna kindel, et tegemist ei ole mitte kohaliku, vaid mere poolt randa uhutud saastaga. Taaskord märk "looduse kroonist" ehk kõikvõimsast inimesest ja tema hävitavast tegevusest.

Saareke on imearmas! Turistipoode (mis Jaapanis kipuvad olema väga toredad, kuna neis müüakse päriselt kohalikku toodangut, mitte "made in China" kohalike pildikestega kruuse) täis tänav, mis juhib templi juurde. Üles mäele saab nii eskalaatoriga, kui jala - meie valisime teise variandi. Templil on imetore väike aiake, mis lisaks kohalikule silmailule pakub keni vaateid mandrile. Sealt edasi saab jalutada saare keskpaigas olevasse kõrgemasse tippu, kus asub vaatetorn, mis taaskord pakub lummavaid vaateid nii saarele, mandrile, Fujile kui ka merele. Vaatetorni ümbritseb suur park, kuhu on kujundatud väga põnevaid looduse ja kunsti koosvorme.

Saare tagumises servas asuvad suured koopad. Tõsi, minu jaoks oli vist koobaste esine rannik lummavam, aga eks see ole maitse asi.

Meie ring saarel lõppes suurepärase lõunaga ning siis oli aeg sammud taas mandrile seada - Kamakura ootas.

Katase-Enoshimast Kamakurasse saab trammiga. Otsustasime paar peatust enne linna maha hüpata, et külastada Kōtoku-in'i templit, kus asub Wikipedia andmetel üks Jaapani sümboleid - hiigelsuur Buddha kuju.

Veebileht japan-quide.com ütleb, et:

Kamakura Suur Buddha (鎌倉大仏, Kamakura Daibutsu) on Amida Buddha pronksist kuju, mis seisab Kotokuini templi territooriumil. 11,4-meetrise kõrgusega on see pikka aega olnud Jaapanis suuruselt teine pronksist Buddha kuju, mida edestavad vaid Nara Todaiji templis asuv kuju ja mõned hiljutised loomingud. Kuju valati aastal 1252 ja asus algselt suures templisaalis. Templihooned hävitasid aga 14. ja 15. sajandil mitu korda taifuunid ja tsunami. Niisiis on Buddha juba 15. sajandi lõpust vabas õhus seisnud.

Lisaks välisele mõjule on kujul veel üks vahva elamus pakkuda - sinna saab sisse minna, et tutvuda üle seitsmesaja aasta taguse hämmastavalt täpse inseneritööga. Väga põnev!

Buddha juurest võtsime ette umbes kahe kilomeetri pikkuse jalgsimatka läbi parkmetsa Kamakura suunas. See oli paras ronimine mööda mäekülge (ehk siis see hetk, kus ma olin tänulik igapäevaste Seven-i äpi harjutuste eest!). Enne Kamakurat sattusime Zeniarai Benzaiten Ugafuku-jinja Shrine, mille kohta ülal mainitud veebileht ütleb, et:

Zeniarai Benten Shrine (銭洗弁天) on populaarne pühamu Lääne-Kamakuras, mida inimesed külastavad, et raha pesta (zeniarai tähendab "mündipesu"). Väidetavalt kahekordistub pühamu allikas pestud raha.

Kamakura valitsuse asutaja Minamoto Yoritomo käskis pühamu rajada pärast seda, kui jumal tema unenäost ilmus, ja soovitas tal pühamu ehitada, et riiki rahu tuua. Kuna unenägu juhtus maopäeval, ussiaasta mao kuul, pühendati pühamu hiljem ka madudega seotud budistlikule jumalannale Bentenile.

Zeniarai Benteni pühamu on kena säilinud näide budismi ja šintoismi sulandumisest. Kui Meiji valitsus üritas eraldada šintoismi budismist, kaotati paljude teiste pühamute budistlikud sidemed.

Tegemist on väga armsa kaljude ja mäe vahele paigutatud pisikese pühamuga, mis pakub kahtlemata armsa elamuse.

Kohe templi kõrval peab üks proua kohvikut. Väga kodustes oludes (ehk siis ülipõnev), väga odav (õunakook ja tee maksid kokku 300 jeeni, mis on umbes 1.8 eurot), imemaitsev (kõik on kohapeal tehtud) ja lihtne (proua rääkis väga head inglise keelt). Selline mõnus kodune elamus - istud tüüpilise Jaapani maja verandale avatud toas tatamipõrandal, rüüpad teed ja imetled ümbritsevat loodust.

Oma sihtkohta Kamakurasse jõudsime alles päris õhtul, seega jäi linnakse osaks ainult õhtusööki pakkuda. Ta sai sellega väga hästi hakkama!