Vahemaandumine Varssavis ja edasi. Senise elu pikim lennureis - 12 tundi. Ma ei tea, kas eelmiste ööde magamatusest, eelseisva ootusärevusest või millestki muust, aga tegelikult läks see suhteliselt leebelt. Umbes paar tundi enne kohale jõdumist, kui väljas taas valge oli, tegi lennusaatja nalja, et ei teagi, kas peaks soovima "Tere hommikust!", "päevast!" või "õhtust!" - sest ajal, kui minu Eroopa ajas olev käekell näitas veel jonnakalt, et aeg on 9.00 hommikul, oli väljas kell juba 15.00. Ajavahe, millega harjumiseks läheb nüüd vist mõnda aega. Ajavahe, mis jättis ka minu tänase (esimese uues kodus) ööune umbes 3 tunni pikkuseks.
Juba lennujaamas jääb silma, et meie kunagised reisisaatjad Tallinna bussides on naljategemine siinsete "sotsiaalsete töökohtadega" võrreldes. Praktiliselt igal kordidorinurga või pöördekohal on mõni inimene, kes Sind suunab, pagasilindi juures on kaks inimest, kes püüavad lindilt langevaid kohvreid, et need liiga suure põrutusega ei langeks, eskalaatori juures seisab naine, kelle tööks on naeratuse saatel meelde tuletada, et oleksid trepil ettevaatlik.
Esmapilgul on Tokyo märksa inglisekeelsem, kui oskasin arvata. G. tuli mulle küll lennujaama vastu, aga tegelikult on vist täiesti võimalik orienteeruda ka iseseisvalt ja keelt oskamata. Ja siis jääb silma veel reklaamidisain. Olles harjunud põhjamaise minimalismiga on kõik see, mis Sul pidevalt silme ees vilgub ja virvendab pisut väsitav. Umbes selline reklaam (ja ka infostendid), mille kohta meil öeldaks, et see eksib absoluutselt kõigi kujundusreeglite vastu. Aga ju siis siin toimib :)
Minu asjad ootasid mind juba ees. Ja kuna ma hetkel ajavahe tõttu ei maga, siis on päris mõnus kohaliku aja järgi kell 5.00 mööda maja tuuseldada, oma kaste lahti pakkida ja pilte seina panna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar