Esimesed päevad on olnud üsna keerulised. Eestist kaasa toodud külmetus, ajavahe, üldine väsimus ja elukorralduse ning -keskkonna muudatused moodustavad kokku üsna "kena" kokteili. Aga eks lõpeks on see kõik mööduv.
Üleeile sai pisut turisti tehtud ja käidud Shibuya ristmikul. Tegemist on vist maailma ühe rahvarohkeima tänavasõlmega - ühe fooritsükli jooksul ületab seda keskmiselt 3000 inimest ning ööpäevas marsib sealt üle Tallinna linna jagu kodanikke. Ühtlasi on tegemist Tokyo ühe keskse linnaosaga ning selle ümrbusest leiab igasugu kaubandust (millesse süveneda eriti ei viitsinud).
Öeldakse, et igast maailma otsast leiad ikka omasugused üles. Vahetult enne minu Eestist ära tulekut võeti meil vastu abieluvõrdsus ja oh üllatust - esimesed kohalikud, kellega ma pikemalt suhtlesin, olid Jaapanis abieluvõrdsuse kampaaniat tegevad inimesed. Nende hinnangul võiks Jaapan selle otsuseni jõuda umbes 5 - 7 aasta jooksul. Eks näis.
Eilne päev möödus kodulinnaosas Shinjukus tatsates. Avastasin siinset igapäevaelu.
Tokyo tänavad on väga puhtad, samas ei näe Sa mitte kusagil ühtegi avalikku prügikasti. Inimesed lihtsalt võtavad oma tekitatud prügi kaasa ja viskavad kodus ära. Ehk siis järgmine kord, kui Eestis mõni geenius väidab, et meie tänavatel on prügi, kuna "seda ei ole ju kuhugile panna", siis mõelgu veelkord - asi on suhtumises ja kasvatuses, mitte KOV-i poolt paigaldatavate prügikastide vähesuses. Võib ju väita, et konisid ei ole, kuna tänavatel on suitsetamine keelatud, aga ma ei ole sellega lõpuni nõus - isegi, kui see lubatud oleks, ei viskaks jaapanlane ilmselgelt koni maha.
Euroopast tulles tunned ennast siin täiesti kasvatamatu matsina. Poes käib iga tervitus, vastus ja ära saatmine kummarduse saatel, kõik (ka näiteks tšekid) ulatatakse kahe käega, naeratuse ja kummarduse saatel. Sovjetiaja pärandina meile üle kandunud telosid rehitsevaid teenindajaid ei näe Sa mitte kusagil.
Inimesed on vaiksed. Samas igasugu muusikat, helisignaale jms on õhus tohutult palju. Rongiuste avanemisest annab märku lühike tunnusmuusika, sulgemisest samuti. Umbes pooleminutilised helilõigukesed saadavad iga liigutust.
Lõunal käisin prantslasest naabrinaisega kodulähedases sushikohas. Kõik on automaatne - võtad endale sisenedes numbri ja jääd järjekorda (järjekorrad söögikoha uste taga on siin muuseas igal pool), Sinu number ilmub ekraanile, kus saad järjekorratšeki alusel automaadist lauanumbri, lauas tellid endale tahvelarvutiga toidu, mis tuleb sinuni mööda automatiseeritud liini. Esimene kord, kui inimest kohtad, on siis, kui soovid maksta. Kutsud teenindaja, kes loeb üle laual olevad nõud ja väljastab Sulle tšeki (Eurooplaste võrdse kohtlemise osas siin mingeid illusioone teha ei maksa, tšekk ulatatakse lauas automaatselt mehele), mille alusel saad siis minna järgmise automaadi juurde ja tasuda. Aga toidud, eriti värske kala, on muidugi fantastilised. Euroopas ilmselgelt enam sushit süüa ei taha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar