Kolmapäev, 13. juuli

Teisipäeva õhtusse jäi veel enne magama minekut vann ja see oli tõeliselt mõnus. Peale sellist trampimist oskad kuuma vanni võlusid hinnata!

Kolmapäeva hommikul avastasime (õigemini varem ärganud Lonni avastas), et meie eelmisel päeval varutud toidukraam oli kõik kenasti jääs, kuna külmkapp oli liiga jahedaks keeratud. Mis seal siis ikka – kõik asjad ju ei olnud külmas ja näiteks jäätist meenutav Karumsi kohuke oli tegelikult päris hea, päev võis alata!

Kõigepealt jalutasime peaaegu naabermajja – Sigulda lossi. Kahjuks mõisa sisse ei saanud, küll aga saime pisut turnida vana ordulinnuse tornides ja vaated sealt olid ikka üsna hingematvad. Kaunis! Teel käisime ka kirikust läbi. Üsna pisike hoone, samas väga valgusküllane ja helge. Altari ees lugesid kolm daami vaheldumisi pühakirja ja palvetasid, kirikuteener juhatas meid torni. Ega sealt suurt midagi näha ei olnud kuna torn on üsna madal ja ümberkaudu palju suuri puid kuid esimesed trepiastmed päevas said asutud. Trepiastmed, mida hiljem mahtus päeva palju, väga palju.

Meie järgmiseks atraktsiooniks oli köisraudteega oru ületamine. Seitsme euro eest saad võimaluse mõnda aega pisikeses kollases kopsikus maa ja taeva vahel kõlkuda, omamoodi nauding seegi. Igatahes jõudsime ilma suuremate vapustusteta Krimuldasse kohale. Lisaks mõisale olid seal jälle kassid platsis. Ma ei tea, see lõhnab juba nagu ülemaailmne vandenõuteooria aga igal pool on nad olemas ja vaatavad Sind umbes sellise näoga, et: „Noh, nüüd olete te siis siin. Tore on. Ma nüüd natuke rullin ennast, teie imetlege. Ja siis minge edasi, aitab küll!“.

Krimuldast läksime mööda jalutusrada Turaidasse. See ei ole lihtsalt rada – see on ma ei tea kui palju trepiastmeid mööda orgu. Igatahes vinge, et lätlased on siia nii palju panustanud. Mööda treppe on küll väsitav aga igatahes mugav matkata ning laudteed on igatahes paremad kui niisked mäeküljed. Tegelikult on see päris paras matk – piisavalt koormust ja ka ilu ei jää nägemata. Teeäärne loodus, suured liivakivikoopad ja kõik muu siinse looduse juurde kuuluv.

Turaidasse jõudes olime juba üsna väsinud. Sellele vaatamata käisime truult läbi kogu ekspositsiooni ja kõik(!) olemas olevad linnuse trepid ja tornid. Ekspositsiooni ausaltöeldes eriti süveneda ei jõudnud aga tornivaated olid taas lummavad.

Lõpuks hakkasime taas „kodu“ ehk Sigulda poole tatsama. Osaliselt mööda maanteed, viimases lõpuks ikka ka mööda treppe, et päev oleks täiuslik ja ükski aste puudu ei jääks. Tõsi, mina vahepeal patustasin ja astusin treppidel paar astet korraga aga loodetavasti see siiski mulle andestatakse.

Lisaks tavapärasele statistikale tahaks veel välja tuua, et Apple andmetel ronisime me täna 68 korrust kõrguseid. Ma ei tea küll, kuidas nad seda arvutavad ja kui kõrge on nende jaoks keskmine korrus aga siiski, päris palju.

Üheteistkümnes päev numbrites: 16,99km ja 28 565 sammu