Kas siis selle maa keel...

Neljapäeva õhtul nautisime oma kämpingu vaikust ja metsarahu. Ülejäänud peatujad (üks noorem vene perekond, üks madalmaalaste seltskond ja mõned sakslased) olid juba majadesse kadunud kui järsku keeras väravast sisse Eesti numbrimärkidega buss, millest omakorda voolas välja umbes 7 juba tuntavas joobes inimest ja üks laps.

Seltskond tuli, lällas pisut retseptsioonis, asutas ennast oma majakese ette, lõi laua üles ja pidu võis alata. Lõputu lärm, lällamine ja muu sinna juurde kuuluv. Kõiki möödujaid kommenteeriti üsna valjult, sh ka meid (ilmselgelt ei saanud nad aru, et me nende keelt mõistame). Õhtu edenedes tuli venelasest perekonnapea ja sundis nad vaikima. Alguses üsna viisakalt aga lõpuks vist juba antud seltskonnale arusaadavat leksikat kasutades. Pidu majas jätkus hommikuni, õnneks siseruumides see enam nii palju ei seganud.

Hommikul saime taas möödudes mõningad kommentaarid. Seltskonnas oli ka laps, kelle jaoks see vist ongi igapäevane normaalsus. Piinlik oli.

Tahaks Kristjan Jaagu kombel küsida, et: „Kas siis selle maa keel laulutuules ei või taevani tõustes üles igavust omale otsida?“. Paraku asetub see mõte antud ajas ja antud seltskonna taustal hoopis uude konteksti.