Kolmapäeval oli Volikogu. Üldiselt püüan ma ennast igasugustest poliitilistest asjadest eemale hoida aga… kui ikka üks volikogu liige teeb vihase avalduse, mille lühikokkuvõte on umbes selline: ma ei saa aru, kaua me veel neid kultuuri- ja spordikomisjoni muudatusettepanekuid hääletame. Tehke oma asjad korda, muud ei ole volikogus kui ainult kultuuri- ja spordiküsimused ja teine teatab selle peale, et õige siis…. Kui istung on pelgalt ajaraisk, siis miks üldse osaleda? Ma saan põhimõtteliselt aru, et kõik valdkonnad ei saagi kõiki huvitada aga ma ei saa ja ei tahagi aru saada sellest, et volikogu liige ei püüa ennast teemaga kurssi viia. Aga see selleks, mis sest enam.

Samasse õhtusse jäi veel teater. Rakvere Teatri suvelavastus „Üks pealuu Connemaras“. Nagu ikka suveetendustele kohane, toimus see kuskil kaugel talus. Õnneks viis I. meid rõõmsalt kohale ja seal me siis olime. Ma ei saa öelda, et ma sama asja just veel korra vaatama tahaks minna, samas kahju nagu ka ei ole. Oli päris huvitav. Peamisel jäi kummitama inimeste keskkonda kinni jäämise mõte. Ehk siis… elad terve oma elu ühes külas, kõik Su päevad keerlevad samade inimeste, kohtade ja sündmuste ümber. Kõrvaltvaatajale paistad Sa seetõttu juba pisut kohtlane aga ega Sa sellest ise muidugi aru ei saa. Analoogseid juhtumeid on meilgi lademes. Naabrimehe trepil igal suvepäeval lällavad mehed ise vist peavadki sellist elu normaalseks. Ja võib-olla see ongi normaalne ja muusugune elu täielik jura? Või kes siis on see lõplik instants, kes ütleb, et see ja seesugune elu on õige. Inimene ise see olla ei saa, kuna tema näeb asja iseenda subjektiivselt seisukohalt. Naaber samuti mitte, sest kuigi kõrvalpilk, on ka see subjektiivne. Mis või kes jääb üle?

Neljapäevasest tööpäevast pole suurt midagi rääkida, niisamuti reedest. Tõsi, ärkasin reedel ekstreemselt vara ja tegelikult sain ära tehtud kaks suurt asja – isiklikus plaanis külastasin oma uut perearsti ja andsin talle sadamiljon testi, tööalaselt avasime Pärdi 2015 aasta pidunädalate planeerimise. Ega vist kuskil mujal kui siin, oma blogis, ei sobikski neid asju kõrvutada:)

Laupäeval niitsin (loodetavasti sel aastal viimast korda) muru ja täna lõpetasin seinade lihvimise trepihallis ja esikus. Viimane pool tundi oli tõeline surm. Rellakas hakkas oma elutegevust lõpetama, ise olin kah kogu sellest tolmust juba suht sassis…. Aga tehtud sain!