Viimased nädalad on olnud väga sündmuste- ja inimesterohked. Kõike meenutada enam ei jõua ja ilmselt pole sel suuremat mõtetki aga üht-teist peaks vist ikka kokku visandama. Nii kokkuvõtte ja üle mõtlemise pärast. See vist ongi minu jaoks kogu selle bloginduse mõte. Ega ma arvagi, et siia lehele midagi teab mis sügavat jõuab aga enda jaoks saab siiski üht-teist läbi mõeldud ja see on vist ikkagi oluline. Eilse jooksu kontekstis võib vist öelda, et see on nagu vahepealne ajavõtupunkt, mis annab iseenda jaoks teatud tagasisidet.

Eelmine nädalavahetus algas Solare laagriga Kundas. Teel pisut hinges vaakunud otsus sai proovi alustades kindlaks, see on minu viimane proov selle koori dirigendina. Aga mitte see pole hetkel meeles vaid hoopis emotsioon, millega ma taaskord Kunda klubi uksest sisse astusin. Seal töötab nimelt M, kes on absoluutselt ja uskumatult tore! Väga helge ja selge oli temaga taas kohtuda. Nojah, ja siis see koorilugu. Lihtsalt ei taha, ei jõua ja ei oska. Nii lihtne see kõik vist ongi. Eks iga selline lahutus ole keeruline aga ilmselt oli selleks sammuks mu elus ka viimane ja õige aeg. Mingis laulus vist on kah tekst, et: „Ei igavest või kesta, ei ükski oht, ei õnn“.

Laupäeval käisime Césises ja see oli äraütlemata vahva. Tõsi, sealne festival ja muu melu läks minust kuidagi mööda aga toreda seltskonnaga veedetud päev on vist ikka olulisem väärtus. Sealne kunstnike kohvik sai taas üle vaadatud, keskväljakul müüs tore punase kikilipsuga poiss Saldejumsi, mis maitses täpselt nagu lapsepõlves müüdid ilma pakendita jäätis (see vahvlitopsi oma, millel oli peal ainult väike ümmargune paber) ja esimest korda elus sai ka Valmieras pisut ringi jalutatud.

Pühapäeval oli mul Solarega viimane kontsert ja nädal saigi läbi. Ei saa sellest kooriteemast vist nii kergesti üle nagu lootsin. Kunda kirik, kontserdi viimased kolm lugu. Ma ei tea, mida ma ootasin aga igatahes oli tegelikult kerge olek. Selline ilus enesetunne (jah, see jutt kõlab praegu prostalt aga mis Sa teed, nii on). Võin vist absoluutse rahuga öelda, et ma ei kahetse. Olen õnnelik nende nelja aasta üle, mis mul koos nendega olid ja olen rahul ka oma praeguse otsusega.

Esmaspäev oli vist viimase poole aasta kõige pikem ja intensiivsem tööpäev. Ja siis algasid Rahvamajade suvepäevad Viljandimaal. Jah, oli tore ja puha aga…. Ei taha vinguda ja seega jätan selle mõtteheietuse siin katki. Teisipäeva öösel vastu kolmapäeva läksin magama kell 7.00. Kõige meeldejäävamad tunnid möödusid autos, suvekoolist tagasi sõites. Koos L.-iga oli see kõik kuidagi nii äge. Mõnus on ära tunda enesele sarnast maailmavaadet ja mis peamine, hea on näha, et ka minust paarkümmend aastat vanemana on selline ellusuhtumine veel võimalik.

Neljapäev möödus taas tööd tehes ja reede hommikul olid siis vanaemad platsis. Järgneva 36 tunni jooksul said süvapuhastuse kogu aed ja maja. Praegu kabinetis istudes pean tõdema, et kogu see krempel pole vist kunagi nii korras olnud. Ja siis tuli laupäev ja Ööjooks. Paar närvilist tundi, palju kilomeetreid autos mööda linna sõites ja siis tuhanded inimesed rajal. Kell 21.35 oli ilus olla, sest kole oli möödas. Esimest korda selle nelja aasta jooksul tundsin, et kõik sai valmis. Tõsi, napilt ja piiripealsena aga siiski valmis. Stardipaugu kõlades valdas mind juba tunne, et tehtud!

Tänane päev möödus mingis eilse sündmuse pohmeluses. Wersalinka kontsert, õhtused (muuseas väga toredad ja armsad) külalised ja nüüd siis vaikus. See heade külaliste järgne vaikus majas on kuidagi eriline ja teistmoodi ja mis peamine, seda ei oleks, kui poleks eelnevat külastust. Ühe mõttena jäi kõlama lõhna- ja maitsemälu lapsepõlvest. Ja tõepoolest – ma ei mäleta, mis värvi kleiti näiteks vanavanaema Laine kandis, küll aga mäletan ma täpselt, kuidas maitsesid tema kartulid heeringa ja hapukoorega.

18.08.2014