Laupäeva õhtu möödus tavapäraselt heas seltskonnas. Oli nalja ja naeru, oli tuliseid vaidluseid ja õhtu lõpuks ka killuke draamat – klassika. Pärast mõnusalt sooja meeleoluga korteripidu läksime klubisse. Tol päeval oli see küll üsna tühi aga siiski... Mulle omasel viisil muutusin kõigiga ülifamiliaarseks (kainena olen vist lihtsalt familiaarne, ilma ülivõrreteta) ja kilkasin peaaegu iga vähegi tuttavama näo peale. Ühel hetkel ma siis otsustasin, et nüüd on aeg lahkuda. Oma kaaslastele mitte midagi ütlemata hakkasin kodu poole marssima. Olen peale mõnda aperatiivi seda ka varem teinud. Lõpeks Gonsiorisse jõudes (mulle määratud kodu sel õhtul) olin loomulikult surmväsinud, kuna läbisin kogu tee jala. Istusin trepile ja jäin kaaslasi ootama, olles eelnevalt jaganud telefoni teel selgitusi pisut ärritunud seltskonnale selle kohta, kus ma olen ja miks ma sõnagi lausumata minema tuiasin.

Ühel hetkel olin ma lihtsalt nii väsinud, et vajusin sealsamas trepil unne... Umbes kahekümne minuti pärast polnud mul enam telefoni. See on siis hind avalikus kohas magamise eest.

Hommikul (ehk siis keskpäevasel ärkamise ajal) olin üllatavalt värske. Pärast ülimaitsvat hommikusööki, mille valmistamises on V. absoluutne meister, hakkasin oma pärise, igapäevase kodu poole liikuma. Tänu I.-le, kes on lihtsalt fantastiline, sain endale uue telefoni ja see saaga on siis selleks korraks läbi. Õhtusse mahtus veel paar ilusat hetke ja peagi algas uus päev.

Esmaspäeva mahtus tööd (sh kõik võlas olevad tüütud aruanded) ja mis peamine – sain kirjutada mitu toredat tänukirja. Otsustasin nimelt, et tahan paari inimest viimaste kuude eest tänada ja nii ma siis tippisin neid kokku, iseendal oli kah hea tunne.