Järjekordne esmaspäev. Nädalad lähevad liiga kiiresti. Tahaks võtta endale aega märgata ja olla aga seda aega lihtsalt ei ole. Või noh, tegelikult ei oska seda vist ise võtta.

Esmaspäeval oli esimene So-La-Re proov, kus minu asi on tegeleda noortekooriga. Paistab olema päris äge seltskond. Aga eks see saab selgeks lähiajal, mis sellest projektist välja tuleb. Eeldust ja tahet on, loodetavasti lisandub ka komponent „soodne juhus“ ja asjad liiguvad lootustega ühte rada. Suutsin esimeses proovis ka toreda ämbri teha… Ma ei ole vist juba neli aastat nii noorte inimeste ees seisnud. Seega on tekkinud täiesti automaatne mõtlemine, et sopran ja alt on naishääled ja koori tagumine rida meeshääled. Ja nii ma siis palusin korduvalt, et naised laulaks ühte ja teist kohta ja mitte ei taibanud, miks sopran üldse ei kõla. Läks ikka aega mõistmaks, et meil on kooris ka häälemurdeeelseid poisse. Minu peasponsor Eesti Kaabel oli seekord ikka korralikult panustanud!

Sarnaselt esmaspäevale möödus ka teisipäev nädalat ette valmistavas rütmis, vältimaks katteta lubadusi või ämbreid ära olekul perioodil. Õhtuses Lüganuse proovis oli seoses haigustega küll väga vähe inimesi, kuid iseeneses oli ju tore, nagu seal alati on. Juba hommikul oli saabunud linna vanaema, kes kodus toimetas. Väga palju pikalt seisnud asju sai taas liikuma.

Kolmapäeva hommikul kell 5.45 korjas Lenno mu peale, algas teekond Rumeeniasse Renewali viimasele kohtumisele. Esimene päev möödus reisides Budapestiga tutvudes. Saime taaskord kokku ka Zoltaniga – ungarlasest Eesti filoloogiga. Zoltani lahe olek, öine lummavalt ilus Budapest ja soe keskkond tekitasid taas selle pisut erilise vaba olemise tunde. Lihtsalt kõnnid mööda tänavat ja ainus mõte on, et oled õnnelik. Väga ilus õhtu!

Teisipäeva hommikul reisisime roniga sõpruslinna Szolnokisse, seekord ostsime targu ka piletid kassast ära. Jaamas oli meil vastas alati särav ja sõbralik Aniko ning pärast lühivisiiti linnavalitsusse asusime bussiga Baia Mare poole teele. Kohale jõudsime umbes kaheksa paiku, väsinuna ja pisut uimases meeleolus. Pärast õhtusööki püüdsime omal käel isegi linnaga tutvuda kuid jalutuskäik jäi seekord väga lühikeseks.

Reede hommik algas pressikonverentsiga, millega avati Kastanifestival. Kohaliku traditsiooni kohaselt toimus see kõik loomulikult ainult kohalikus keeles. Õnneks sain istekoha Dani kõrvale, kes mulle olulisemad asjad siiski ära tõlkis. Tõsi, väga suur osa tõlkest oli umbes selline, et: „blaa-blaa-blaa-political stuff – blaa-blaa-blaa“. Iseenesest oli muidugi põnev näha, kuidas sündmust avati… Vaatamata väga tugevale poliitilisele taustale tekkis paar ideed, mida saab võib-olla isegi kasutada. Päeva teises pooles tutvusime linna projektide ja kultuuriga. Vaatamata teatud erinevustele peab tunnistama, et põhiteemad, probleemid ja tihti ka rõõmud ei erine oluliselt meie omadest.

Reede õhtul pidi toimuma kogu meie sealviibimise kõige pidulikum sündmus, õhtusöök linnapeaga. Kokkuvõttes võib öelda, et etikett on sealmaal ikka väga kummaline. Olime kutsutud seitsmeks, esimene käik algas alles kell üheksa. Ja ei ole vist mõtet mainida, et selles vahes ei toimunud mitte midagi. Inimesed istusid laudades ja vaatasid enda ees olevat eelrooga. Õnneks oli meil lauanaabriks üks Ungarlane, kes rääkis täitsa viisakat saksa keelt ja poolakas, kes suutis vene keeles üht-teist välja manada. Mitte mingit ametlikku avamist või muud sarnast ei toimunud, ühel hetkel ilmselt lihtsalt viskas kellelgi üle ja asuti söögi kallale.

Eelroa lõpu ja pearoa serveerimise vahele jäi poolteist tundi. Selleks ajaks oli kadunud absoluutselt igasugune isu ja ka kõige parema tahtmise juures ei suutnud suurem osa seltskonnast külma, maitsetut ja vintsket liha endale sisse süüa. Ma tean, et toidu üle ei tohiks viriseda aga see kõik oli konteksti arvestades siiski pehmelt öeldes piinlik. Linnapea ise lahkus juba enne desserti, suurem osa külalisi lahkus tegelikult juba enne pearooga. Õnneks jäi parim osa siiski alles ja Ungari-Saksa-Eesti seltskonnas oli hiljem siiski päris tore olla.

Laupäev möödus peamiselt mägedes ringi liikudes. Külastasime erinevaid kloostreid ka kirikuid, oli väga põnev! Laupäeva õhtu oli ühtlasi kogu projekti viimane õhtu ja seega natuke kurb. Loodetavasti tekib väga hea mulje ja tugeva kontakti loonud ungarlaste ja sakslastega võimalus ka edaspidi koostööd teha.

Pühapäeva hommikul sõitsime taas Szolnokisse, külastama sealset sügisest Tisa jõe festivali. Võrdlemisi väike sündmus, kus keskenduti peamiselt kohalikule kalale ja mille organiseerijaks oli Szolnoki spordikeskus. Pärastlõuna möödus taas lennates, koju jõudsin öösel poole kahe ajal. Kogu maja on koristatud, aiast õunad korjatud ja üldse ära tehtud tuhat asja, mille jaoks pole endal aega olnud. Vahel on need vanaema külaskäigud ikka hädavajalikud!

Tänane päev möödus peamisel kontoris rabeledes. Taaskord terve rida erinevaid vormilisi kontorikohustusi… aga ka nendega peab tegelema. Õhtusesse Solare proovi ma ei jõudnudki, paar kohtumist lihtsalt oli vaja ära teha. Ootan teatud ärevusega homset õhtut, eks näis.