Taaskord on nädal möödas, see kõik läis kuidagi väga ruttu!

Esmaspäevases kooriproovis oli taas selline vaagiv tunne. MItte ei suuda otsustada, mida kogu selle kupatusega pihta hakata. Iseenesest on see kõik ju vahva aga... eks näis. Hetkel on veel muudki vastused tulemata, seega ei tasu väga radikaalseid samme ette võtta.

Teisipäeva hommikul kell 4 väljus buss maavalitsuse eest. Seekord siis algas teekond Brüsselisse. Kuna L.-l oli sünnipäev, avasime ühtlasi bussi istudes ka esimese vahuka. Elu on vahel ikka ilus ka!

Vastuvõtt Brüsselis oli pisut jahe. Parlamendisaadiku praktikant oli küll tore ja viisakas, kuid igal hetkel oli näha, et ta teeb täpselt nii palju kui vaja ja mitte grammigi rohkem. Tore oli aga se, et lisaks tavapärasele oli meiega tegelemas veel üks praktikant - ammune tuttav Riina. Üle pika aja on alati tore selliseid inimesi näha!

Klassikaline jalutuskäik Brüsselis (pissiv poiss, pissiv tüdruk, keskväljak ja Eusoparlament) lõppes vihmaga ja see ei olnud üldse nii vahva. Pärast umbes pooleteisttunnist jutuajamist esmalt parlamenti tutvustava inimesega ja seejärel meid vastu võtnud saadikuga oli ametlik osa läbi ja vaba aeg võis alata:) Peamiselt möödus see hotellitoas L. sünnipäeva tähistades. Tõsi, kuna see lõppes väga varakult, lubasin endale ka ühe õhtuse jalutuskäigu vanalinnas. Peab tõdema, et vanalinna osa oli kuidagi soe ja sõbralik, selline armas!

Hommikul külastasime hiiglaslikku sõjamuuseumi. Esimene, vana saal keskendus Belgia ajaloole 19. sajandil. Teises, hiiglaslikus uues saalis käsitleti 20. sajandit. Tõsi, ka uus osa oli pisut ajale jalgu jäänud. Võrreldes meie lennusadamaga ei saa öelda, et tegemist oleks olnud millegi hüpersuper põnevaga. Aga tore ju ikka! Muuhulgas olid seal välja toodud ka kõigi Euroopa riikide sõdurite vormid. Meie kodused käpikud ja maavillased palitud mõjusid kuidagi väga ökolt ja teisti, asetsedes kõrvuti Saksa või isegi Soome mundritega. Tegelikult oli see väga armas pilt!

Pärast muuseumit tatsasime veel linnas ringi, tegime ära klassikalised suveniiriostud ja maandusime ühes söögikohas. Suurimaks elamuseks oli menüü eksponeerimine - väljas asetsenud suud piltidega ja üsna kulunud tahvel lohistati tuppa, asetati toolile ja nii me seal siis valisime. Steigi küpsuseastet ei küsitud ja saime selle pooltoorena... ei olnud just kõige parem aga kõhu sai ikkagi täis.

Mõne aja pärast kohtusime M.-ga, kes oli vahepeal raamatukogus käinud ja muidu iseseisvalt liikunud. Kuna ma ei viitsinud enam jalutada, läksin talle seltsiks sööma kaasa. Väga tore ja soe aeg! Kojulend oli väsitav ja neljapäeval oli tarvis tööl olla.

Neljapäevane päev möödus sebides ja sahmides liiga kiiresti. Märkamatult saabus õhtu ja koos sellega kitarrikontsert Kolmainus. Fantastiline! Myrddin omaloomingulise kavaga suutis üllatada, tekitades väga ilusaid hetki. Tore oli ka see, et pärast kontserti nii mõnedki tänasid - ilus emotsioon ei jäänud seega mitte ainult korraldajatele.

Reede hommikul oli aeg taas asjad pakkida, Rakvere Kolmainu koguduse Läti ekskursioon võis alata.

Esimesena külastasime oma teel Häädemeeste kogudust. Üpris väike aga väga armas võrdlemsi uus kirik jättis ilusa mälestuse. Niisamuti tore oli ka lõuna kohalikus kõrtsus. Leti taga toimetanud proua soe ja lahe olek jättis kogu paigast äärmiselt mõnusa mulje.

Riiga jõudes eksis bussijuht pisut ära, õigemini eksks ära tema gps. Vaatamata väikestele ringidele saime roamingu, Ifööni ja googlemapsi abiga ikkagi kohale. Hostel oli küll pisut kitsas aga üldiselt täiesti ok. Puhas, soe ja mis peamine - toomkiriku kõrval ehk siis täiesti kesklinnas. Hotellis juba ootas meid giid, kellega läkisme kahetunnisele jalutuskäigule mööda Riiat. Seda kõike andiks ikka tõlkida! Õhtu möödus väikese õlle ja kõrtsukülastusega toredas seltskonnas:) Tagasiteel hosteli poole tabas mind mingi ootamatu luuletuhin. Hommikul üle lugedes tundus see küll pisut depressiivne aga siin siis mõni neist on:

Ja siis need inimesed tormlevad minust mööda ja üle.
Ja kõigil neist on oma elu koos rõõmude ja muredega,
koos õnne ja valuga, koos rõõmu ja kurbusega.
Ja nad arvavad, et just nende rōõm, valu, õnn ja kurbus on olulised.
Ja siis ma siin olen...


Ja siis teatud hetkedel ma lihtsalt ei sekku
ja ma ei oskagi öelda,
kas tegu on arguse, ülbuse, lasikuse või millegi muuga
ma lihtsalt EI SEKKU

Nagu ikka pärast selliseid õhtuid, tuli hommik natuke liiga vara. Tõsi, seekord mitte just kohutavalt vara:) Meie järgmiseks külastusobjektiks oli sõpruslinn Césis. Taaskord imeilus katedraal, kus varasemast ajast tuttav Lelde meile orelil pisut musitseeris. Kirikuvanem rääkis mõne sõna ka kirikust kuid kahjuks ei saa öelda, et keegi peale Lelde meie tuleksut just väga huvitatud oleks olnud. Aga mis seal ikka:) Kahetunnise ekskursiooni jooksul linnuses sai taas oma tõlgioskuseid arendatud, Césisele järgnes klassikaline kaubapeatus Valmieras.

Viimase obektina külastasime Valga kirikut ja koguduse maja. Natuke küll räämas ja ilmselt mitte just jõukas kirik, kuid milline arhitektuur! Absoluutselt omanäoline kirik jättis sügava mulje just oma eripäraga. Oli märgata teatavat sarnasust Peterburi käekirjaga (kirik oligi algselt ehitatud muide Saksa kirikuks).

Koju Rakverre jõudsime pisut enne kümmet. Seekordne koju jõudmine oli pisut teistsugune. Ma ei tea, miks, aga autost välja astudes tabas mind teeotsal mingi eriskummaline heldimus kogu selle krempli vastu. On see nüüd seletatav viimasel ajal suhteliselt sagedase reisimisega, vanadusega või millegi kolmandaga, tont seda teab.

Pühapäeva hommik möödus aias õunu korjates (kõike ei jõudnudki) ja lõunast oli taas põhjust tööle tulla. Pisut enam kui tuni pärast algab Rahvamajas Filharmoonia Kammerkoori kontsert.