Tiina Jõgeda: Kõigil on aega veel

Leidsin eelmise nädala Ekspressist Tiina Jõgeda artikli, kohati päris toredad mõtted!

Tee vähem, jõuad rohkem

“Ma sooviks osta midagi turgutavat.” Uitasin apteegis tervisetoodete riiulite vahel ega osanud valida, mis sellest vitamiinide alfabeedist mu unitõvega kõige paremini võitleks. Juba nädalajagu päevi oli hülgehall uimasus mind pooltuuridel hoidnud ning Põhja-Tallinna lauluread “Iga hommik on neetud, äratab mobiilivärin / kas pea on patja kleepunud või kõuts varvast närib” olid täpselt minu pealt maha kirjutatud.

Kuigi laulusalm ütleb, et meil on aega veel, kinnitab argielus mulle iga vastutulija, et aega ei ole üldse: kiire, kiire, väsinud, väsinud.

“Aga ma ei jõua, ma ei jõua, ma nõuan endalt, et jõuaks. / Kui sisse magan, jõuan tööle alles poolest lõunast / ja kui täna ei lähe, luban, homme topelt teenin, / mul on terve maailma aeg, mis mind motiveerib,” kajas kõrvus Põhja-Tallinn.

“Te olete väsinud,” diagnoosis apteeker ja lohutas, et kõik inimesed siin laiuskraadil ongi praegusel hooajal väsinud, see olla Eestis normaalne, mis parata. Väsinud, üle töötanud, kurnatud, ressursid on kevadeks ammendunud, energia on otsas. Ja hakkas mulle sülle laduma karpe C-, D-, E-vitamiini, kuldjuure, kuningakepi, Gerimaxi, Citroseptiga.

Ma ei ole üle töötanud, kinnitasin apteekrile ebapopulaarselt, ainuke asi, mis mind tõeliselt väsitab, on päikese puudus. Mul on päikese ärajäämanähud! Ja inimesed seal päikeselisel maal, kust ma just saabusin, ei käi ringi longus turja ja hallide nägudega, vaid astuvad üpriski rõõmsa teotahtelise olekuga! Kuigi nemad teevad ka palju tööd, ei tundu nad päeva lõpul sangpommide külge aheldatud sunnitöölistena, kes end vaevaliselt voodini lohistavad.

Väljusin rohupoest kotitäie toonikumidega ja siirdusin linnavalitsusse rohelist kaarti vormistama. “Palun tulge viieteist minuti pärast tagasi, meil on praegu lõunavaheaeg,” teatas proua infoletist. Lõunavaheaeg – meie tormleval digisajandil, ah?

Siis meenuski jälle Põhja-Tallinn: “Vahel vaatame taevasse, kas meil on aega veel, / kui ei ole siis seda millegi arvelt laename.”

Tegin rahulikult ühe kohvi, närisin kuldjuure tabletti peale ja lugesin see veerand tundi raamatut. Ootamatult mõnusa jõudehetke teenisin.

Psühholoogilise füüsika seadus ütleb, et aeg on lõplik substants, seda on igale inimesele eraldatud teatud kogus. Ka energia hulk, mida me kulutame töö tegemiseks või millegi saavutamiseks, on lõplik. Erinevalt ajast on aga energia taastatav ressurss. Kui telefonil saab aku tühjaks, siis otsitakse kiiresti laadija välja, aga kui telefoni omanik ise on väsimusest koomasse langemas, siis sunnib ta end edasi töötama. Ebaloogiline, aga tõsi.

Uuringud kinnitavad, et kolmandik töötajaid mugib lõunasööki töölaua/arvuti tagant tõusmata. Iga teine inimene ajab puhkuse ajal ka tööasju.

Aga töökohal veedetud tagumiktundide arvu suurendamine ei võrdu suuremate saavutustega, vaid vähenenud uneajaga. See on kindel tee läbipõlemiseni.

Ameerikas on välja arvutatud, et unedefitsiidist põhjustatud tervisehädade ravimisele kulub neil 63 miljardit dollarit aastas.

Produktiivsuse valem ütleb, et selle asemel, et hakata kohe varahommikust rapsima, tuleks päeva võtta rahulikult. Produktiivsus kasvab, kui päeva jooksul leida aega väiksele virgutusvõimlemisele, pealelõunasele uinakule, rohkem unetunde, rohkem kontorist eemal viibitud tunde, rohkem mõneminutilisi lühipuhkusi – see kõik suurendab produktiivsust. Möödunud sajandi 50ndatel avastati, et inimese organism töötab 90minutiliste tsüklitena – erksuse perioodile peab järgnema puhkusemoment.

Kui korvpalluritel pikendati uneaega kümne tunnini, paranes nende visketabavus märkimisväärselt.

Juba kakskümmend minutit päevast tukastamist parandas valvsust ja reaktsioonikiirust, tunnine lõunauinak parandab mälu.

Mulle Põhja-Tallinn meeldib, ehkki ansambel Armastuse lunaatikud tunduvad omasemad.