Kodumaa sünnipäev on üle elatud! Kogu möödunud nädal kulges peamiselt selle valguses.  Teisipäeval oli tavapärane kooriproov Lüganusel, kolmapäev oli võrdlemisi kodune ja neljapäeva õhtusse mahtus Otsa kooli kontsert, seekord kammeransamblid. Kõrvarõõmu pakkusid eelkõige huvitavad kooslused. Selle kõige kõrvale erinevad jooksmised seoses EV 95 aastapäeva vastuvõtuga. Taaskord pidin endale tunnistama, et delegeerimisoskusega on pisut kehvad lood. Ma lihtsalt pean mingitel asjadel kättpidi juures olema. Ei taha kõll ennast väga haipida aga samas hiljem sündmust ka kiideti, seega ei olnud kogu rabelemine asjata.

Neljapäeva õhtul algasid otsesed ettevalmistused reedeseks vastuvõtuks. AQVA konverentsikeskus meenutas vaid pisut pooleliolevat lahinguvälja – fuajeesse paigaldati tuulekoja klaasseinu, mõnes abiruumis ei olnud veel elektrit jne. Pilt oli üpris „loominguline“. Lisaks tehnilistele tegemistele oli selleks hetkeks muutunud ka palju korralduslikku, jooksvalt sai tegelikult vist suurem osa varasemaid kokkuleppeid muudetud ja parandatud, arvestades kujunenud situatsiooni. Reede lõunaks oli pilt oluliselt muutunud, ruumid hakkasid ilmet võtma ja õhtuks oli kõik kena. Ei saa mainimata jätta, et läbi minu kolmeaastase kogemuse antud sündmuse korraldamisel oli käesoleva aasta koostööpartner AQVA üks professionaalsemaid. Õhtune vastuvõtt kulges ootuspäraselt ja mulle tundus, et täitsa ok-lt. Vähemalt hiljem tänati:) Tõsi, endal oli pisut Figaro-siin-Figaro-seal tunne aga kuidagi kujunes seekord nii.

Laupäeval olin ise kutsutu rollis, sedapuhku siis maavanema vastuvõtul. Inimesed olid suures osas eelmise õhtuga (ja tegelikult ja varasemate aastatega) kattuvad, ka pidu ise. Kontsert oli üpris tore. Olin varasemalt siit-sealt kuulnud teatud emotsioone sündmuse korralduse kohta kuid kokkuvõttes saalis istudes midagi väga segavat ei olnud. Kohati oli pisut palju kolimist kuid üldpilt jäi siiski positiivseks. Ise oleksin võibolla mõnes kohas pisut teisiti käitunud aga selle arvamuse võib liigitada pigem isikliku maitse alla ja seega ei ole siin midagi arutada.

Maavanema kõne tekitas pisut vastakaid emotsioone ja jäi kohati üpris raskesti mõistetavaks aga võib-olla pole ma siis mõnes teemas piisavalt sees. Ka banketi kohta võiks pisut öelda aga ei tasu – tore, et üldse kutsuti:) Pidu lõppes väiksema seltskonnaga minu palatis ja kokkuvõtteks oli väga lahe õhtu! Lisaks vahvale seltskonnale ja muidu armsale olemisele said lahendatud ka mõned it-probleemid, kuna seltskonnas oli inimene, kes reaalselt sai aru, mis mu arvutil viga on.

Koju jõudsin umbes kahe ja poole kolme vahel, äratus oli kell 6.15. Kell 7.00 oli K. mul väravas ja kell 7.15 olime linnuses – kiirronimine torni ja lipu heiskamine võis alata. Ilma igasuguse liigse pateetikata võin väita, et tegemist oli ühe elu ilusama hommikuga. Ilm oli täiesti selge ja esmakordselt oli kogemus heisata lipp mitte kella, vaid reaalselt taevaservalt kerkiva tulipunase päikese järgi. Võimas!

Olin hommikul linnusesse vedanud ka oma „lapse“ ja seega oli tal rõõm minuga terve päev kaasas käia. Kell 10 osalesime koos minu kooriga Lüganusel teenistusel, sealt edasi sõitsime Narva poole. Jõhvis söödud hommikusöök pakkus taaskord elamuse sellest, milline üks söögikoht ja teenindus ei tohiks olla. Keskväljaku ääres Tsentraalis asuva City Bistroo (või mis iganes selle koha nimi oli) teenindaja oli tõeline tüüpnäide halvast suhtumisest. Loomulikult tulid ära ka kohustuslikud laused a´la „Menüü on seina peal“. Ka söök oli kehvapoolne kuid kõht oli õnneks piisavalt tühi.

Narvas esines Podrugõ mingil järjekordsel Ukraina sündmusel. Slaavi korralduskultuurile omaselt kestis kontsert umbes kaks tundi ja laps oli kontserdi lõpuks päris värske näoga:)

Esmaspäevane ilm oli megakena! Hommikune -16 asendus päeva jooksul täieliku sula ja päikesepaistega. Ma tean küll, et on veel liiga vara aga siiski - varsti tuleb kevad, ma tean! Kuna Solare proov jäi seekord ära, jõudsin koju üpris vara. Lisaks kütmisele ja toidutegemisele jõudsin läbi vaadata eelmise nädala lehed ja teha väga pika jalutuskäigu koeraga. Taaskord sain koged üpris müstilist tunnet mõisapargis. Nimelt õhtuks oli sula asendunud taas õpris külma ja karge, täiesti selge talveilmaga. Mõisapargis ei ole tänavavalgustust, mistõttu mõjub lumivalge mõisaesine plats täiskuu valguses üpris müstiliselt. Ühel pool vana häärber oma lagunevate seinte ja mustade aknaaukudega, teisel pool jõgi. Jõe vastaskaldal ja mõlemal pool platsi servades raamistuseks vanad raagus puud - väga omamoodi emotsioon!