... elu kogu oma värvikirevuses tahab kohati lämmatada ja talle aitab kaasa loomulikult ilm. Kohati on tunne, et lihtsalt ei ole elamiseks õhku. Samas vaikselt on juba tunda ka sügist, mis üle pika aja tundub kuidagi vabastava ja helgena. Paratamatult tekivad taas need "Liivimaa väikemõisa" emotsioonid. Silme ees on vanabalti häärber. Sügiseselt hämar ruum, suured kaheksaruudulised aknad, akna taga vihm ja vana, värviliste lehtedega park. Kisb vist jälle kriipivalt romantiliseks... Ise ka ei tea, miks või kustkohast aga selline pilt kummitab mind pea igal sügisel ja on täiesti lootusetu sõita mööda vanasid alleesid, automakist mägimas Pärdi III sümfoonia. See pilt lihtsalt tuleb ja on ja ära ei lähe.
Laupäeval oli Signe ja Jüri pulm. Registreerimine Tartus oli ülikiire. Ühe sugulase kommentaar, kes eelmisel päeval käis matusel: "Tänapäeval ongi kõik selline. Matus 18 minutit, pulm 22 minutit". Järgmised olid juba fuajees ootamas. Ja nüüd tuleb vist minu õelusehetk üle pika aja aga tõesti - sellist "siiralt" tädi Ruti häälega rääkivat ametnikuprouat, kes lausub kauneid sõnu täpselt nii, et sa saad aru - see on tema töö - no ei suuda tõsiselt võtta. Aga hetk ise oli ju ilus ja inimesed õnnelikud, see on peamine!
Koos peatustega kestis tee Tartust Kiltsi üle kahe tunni, seejärel klassikaline hoovipidu. Tore oli! Öösel viisin inimesed koju ja sõitsin Rakverre. Millalgi tuli ka uni. Pühapäev lihtsalt oli minu elus.
Viimased kaks päeva on olnu tööalaselt totaalsed rahmamised aga see on ka tore sest näed, kuidas midagi saab valmis ja midagi toimib!
Esmaspäeva õhtul oli esimene proov Solarega. Päris omapärane on juhatada lugu, mis on kooril sisuliselt pähe lauldud ja mida sa ise niivõrd "verest" ei tunne. Aga on loota, et tulemus tuleb vahva ning kuu lõpus saab vast ka paar enda lugu teha:)
Tänasesse õhtusse mahtus lastekodu külastus koos sotsiaalitüdrukutega:) Ühest küljest on äärmiselt hea meel näha, et Eesti lastekodud (vähemalt see, kus käisime) on muutunud normaalseks elukeskkonnaks. Teisalt on muidugi ka raske. Keerulised saatused, katkised elud. Nukker.
2 kommentaari:
Ciao kallis.
Ühest küljest tundub lastekodu kohutav ja kole, samas mõnele lapsele oleks see paradiis... just just... mõnele lapsele, kellel ei ole kodus isegi mitte süüa, kelle vanemad joovad ja peksavad, kelle isa on narkomaan ja müüb maha kõik kodus oleva tehnika, kelle ema on prostituut ja isa kandidaate rohkme kui üks, alaealisele keda sunnitakse prostituudina töötama jne jne jne. Tundub, et ma olen kunagi vist liiga kaua olnud koos inimesega, kelle tööks oli just lahendada selliste perede probleeme, aga tõesti. Mõtle sellele, et lastekodudes on siiski lastel katus peakohal ja toit laual.
:)
Nii tore on sinu postitusi lugeda. Need pakatavad romantikast ja kirjanduslikust sõnavarast. Väga nauditav :) Oskaks ma ka elu nii huvitavalt kirjeldada.
Postita kommentaar