ja ongi sügis

Päev läks taas ringi sahmides, õhtul oli Kaevuri proov. Pärast proovi koju minnes ei suutnud kohe oma katusetuppa tulla, jalad kiskusid mööda Pikka tänavat allapoole, tegin linnas tunnise jalutuskäigu. Ja siis tundsin sisse hingates esimest korda sel aastal, et minu jaoks on sügis käes. Esiteks on väljas pime. Justnimelt pime, mitte hämar. Tänavavalgustus heidab sellist sumedat tunnet, mida ei ole talvel või kevadel ja mis peamine, õhk on absoluutselt teistsugune. Võrreldes suvega värske, kuid samas sügiseselt väsinud, täidlane ja ilmselt varsti tarduv, täis surevat elu. Erinevalt klassikalise surma mõistest ei ole sügiseses surmas traagikat, on väärikas tagasiastumine ja talvele tee andmine, elu loomulik jada.