Pühapäeval oli kodus film "Reekviem unistusele". Päris vana film juba, pisut veider aga tegelikult hea. Pani ennast vaatama. Inimesed elavad oma pisikest elu oma pisikeses maailmas. Karm.

Hakkasin lugema raamatut "Me peame rääkima Kevinist". Pisut masendav aga oma realistlikuses kohutavalt haarav. Tekitab natuke deprekat, võibolla ka äratundmist (mis ongi depre põhjustaja). Ei tea, igatahes tundub hea!