Õmblusmasin ja kaart

Reedel käisin Rakveres etendusel "Kui Harry kohtas Sallyt". Ei olnud vaimustav. Midagi viga ju ka ei olnud, täitsa kena tükk aga vaimustust ka ei tekkinud. Paar korda oli naljakas, lõpp oli armas. Tore oli vaadata aga mingit sügavat emotsiooni paraku ei tekkinud. Samas ülejäänud publikule paistis meeldivat. Võibolla polnud minu stiil. Õhtul sõitsin maale...

Hommikul õmbles vanaema vana masinaga mingit kotti ja täiesti muuseas küsisin, kui vana see õmblusmasin olla võiks, välja tuli päris põnev lugu. Nimelt on masin ise kuskil 1920 lõpust või 1930 algusest. Täpselt ei tea, aga igatahes see olevat olnud neil peres juba tükk aega enne sõda. Sõja ajal maeti masin maasse, kus see pidi sõja lõppu ootama. 1949 küüditati mu vanaema koos ema ja vanaisaga Siberisse ja mingit moodi õnnestus Eestisse jäänud sugulastel neile seesama masin Siberisse järgi saata. Siberis õmmeldi sellega vist kogu küla riided kuna minu vanavanaema elatas ennast ja oma tütart seal alguses õmblemisega. Tagasi tulles võeti taas masin kaasa ning see reisis koos vanaema ja vanavanaemaga tagasi Eestisse (muuseas see masin on päris raske, tõsine metallkogu). Ja nüüd õmbleb vanaema selle peal paksemaid asju. Uus masin on tal ju ka aga nagu ta ütleb - see uus triblakas ju paksu asja ei võta. Kui kaua kaasaegne tehnika keskmiselt vastu peab?
Seoses Siberiga oli mul veel üls leid - postkaart. Kaart on postitatud Habakani jaamast, olles tagasiteel Eesti poole.

Habakanist!
Oleme mitmendat päeva Habakanis, täna õnnestus saada piletid, homme hakkame sõitma. Sõidame Pihkva ja Tartu kaudu. Olen mures. Tapal tuleb ümber istuda, tervis kehv, ehk suur looja aitab. Habakani sõit oli hirmus.  Aino on tragi ostis piletid, käib linnas toiduaineid ostmas. Eks Ruudi on juba Uljastel. Jääme siis kallid kuni nägemiseni seni lootuses ehk varsti näeme, tervitusi Aino ja minu poolt.

Kaardi on kirjutanud minu vanavanaema, kes tagasiteel oli tegelikult juba hinge heitmas. Tekstis mainitud Aino on minu vanaema.