Üks tüdruk tulnud maalt linna, räägitakse, et ta tulnud palja jalu. Nii seda lugu jutustatakse, ilusasti nagu muinasjuttu, ja seepärast seal ei tarvitsegi kõik tõele vastata. Eriti mis puutub jalavarjudesse, siis näib, nagu oleks mineva sajandi teisel poolel mingi hoog käinud üle maa, nii et iga erksam inimene viskas pastlad põõsasse ja hakkas jala linna poole minema. See oleks nagu olnud hilisema edu kõige tähtsamaks eelduseks. Aga et nimetatud tüdruk, Tiina Saalem oli ta nimi sel ajal, kunagi haljale oksale ei jõudnud, siis tal polnudki tarvis nii pikka teed palja jalu ette võtta. Ka kõneleb selle vastu tema vannanaine Truuta, kes elab praegugi veel, ja näib, et ta kavaseb igavesti elada.
"See oli taline aeg," ütleb Truuta, ja katsugu keegi talle vastu rääkida, "No pastlid oleks ta endale ikka jalga saand!"
Ometi on neid, kes kinnitavad, et Tiina tulnud linna palja jalu mitte vaesuse, vaid kokkuhoiu pärast, ja viimane on suurem voorus kui esimene...


K. Ristikivi