Esimeseks peatuspaigaks kujunes Kärstna, kus elavad meie head sõbrad Ärnid. Hommikukohv ilmatumalt toredate inimestega nende armsas kodus andis päevale ja kogu matkale õige tunde ja tooni.
Järgmisena väisasime Valga kirikut. Nimelt veebruaris, kui Jaapanits tuuritas grupp eesti organiste, tekitas elevust seik, et üks Osaka organist teadis Valgat. Ta ise polnud sinna küll kunagi sattunud, aga õpingute käigus Saksamaal oli tutvustatud ja esile tõstetud Valga kirikus asuvat Ladegasti orelit. Oleks olnud patt Valgast läbi sõita pilliga tutvumata. Kirjutasin sealsele organistile Maarikale, kes mind ka lahkesti vastu võttis. Pilli kuulsus on igati põhjendatud - väga ilusa selge, puhta ja särava kõlaga instrument. Äärmiselt armas kogemus! Ja muidugi Valga kirik ise on ka Eesti kontekstis oma arhitektuurilt väga eriline. Maarika hoolikalt valitud õunakott boonusena kaasas, liikusime edasi.
Läti läbisime suuremate peatusteta, Leedu piiril käisime mingis linnakeses poes ja õhtuks olime Klaipedas, kus meid võõrustasid oma kodus Mamite (M.-i ema) ja Kazis. See külalislahkus, mida me järgnevate päevade jooksul kogesime, oli kirjeldamatu. Kui te kujutate endale ette üht ülihoolitsevat maavanaema, kes pole ammu lapsi-lapselapsi näinud ja kelle hool on tasapisi kogunenud, et siis paisu tagant pääseda, siis võib-olla saate mingi ettekujutuse. Lakkamatu söötmine koos äraütlemata toredate vestlustega.
Klaipėda (saksa keeles Memel) on Leedu suuruselt kolmas linn, mis moodustab iseseisva omavalitsusüksuse. Baltikumis on Klaipėda suuruselt viies linn. Klaipėda asub Läänemere kaldal paigas, kus Dangė jõgi merre voolab. Suurem osa linnast paikneb Kura lahe kirdekaldal, ent Kopgalise ja Smiltynė linnaosad asuvad Kura säärel. Klaipėdas on tähtis kaubasadam ja Leedu ainuke välismaaga ühendust pidav reisisadam. Parvlaevaühendus on Saksamaa, Rootsi ja Taaniga. Tore fakt on see, et kolm aastat kuulus linn Prantsusmaale - Versailles' rahulepinguga läks Klaipėda linn Prantsusmaa kontrolli alla, kuid 1923. aastal okupeerisid Leedu väed linna. Memel sai autonoomse staatuse Leedu koosseisus ja tema ametlikuks nimeks sai Klaipėda.
Esimese päeva hommikul külastasime Klaipeda Muusikateatrit, kus meid võttis vastu M.-i klassiõde, praegune maja direktor. Mõned aastad tagasi peaaegu täiesti uuesti ehitatud hoone, kus väga kaasaegsetes ja ägedates tingimustes luuakse põnevaid produktsioone. Teatril on oma koor, orkester, solistid ja tantsutrupp, aga loomulikult kasutatakse ka väga palju rahvusvahelisi külalisi. Eriti sümpaatne on, et peamiselt tehakse omaproduktsioone (näieks Rakvere Ukuarus on peamiselt sisse ostetud projektid, mida näeb-kuuleb ka Tallinnas ja Tartus). Ehk siis luuakse etendusi, mida näeb ainult Klaipedas. Goda avatud, sõbralik ja särav isiksus lisas külastusele muidugi veel täiendava emotsioonikihi ja oli kena näha, et teatris on suurepärane õhkkond - meiega koridoris kohtudes olid kõik töötajad kuidagi siiralt rõõmsad.
Järgmiseks külastusobjektiks valisime kellamuuseumi. Huvitav kogu ajanäitajatest ja -mõõtjatest läbi ajaloo. Paraku ka sealsed töötajad olid omaette vaatamisväärsus. Nad oleks võinud vabalt paigutada nõukogudeaegse kellatööstuse saali, kus oma tüdinenud, kahtlustava ja üleoleva suhtumisega oleks nad ekspositsioonile lisanud seda "õiget" tunnet.
Kui nüüd üldse rääkida Leedust väljaspool Vilniust, siis võrreldes Eesti ja Lätiga tundub, et mingisugune nõukaaegne mentaliteet on siin tugevamalt alles. Tänu europrojektide rahale on keskkond muutumas järjest kenamaks, aga inimesed (olgu siis kotiga kohti hoidvad tädid ühistranspordis, mingisuguse üleolekuga paadis alkoholi trimpavad onud või tülpinud olemisega teenindajad) evivad avalikus ruumis suhtumist, mis minu jaoks on tuttav eelkõige vanemate inimeste lugudest, filmidest ja raamatutest. Vaatamata sellele, et minu sünnitunnistus on välja antud Nõukogude Liidus, puuduvad mul sellega isiklikud mälestused (esimesed hägused mälupildid on mul vist mingitest rahvuslikest koosolekutest Palamuse Rahvamajas, olin siis vast kolme-neljane).
Pärastlõunal tiksusime veel pisut linnas ning õhtul külastasime kohaliku toidukultuuri uhkust - Michelini tärniga restorani monai. Seltkond oli suurepärane, toit oli hea ja teenindus pisut kesine. Minu varasema rändi kontekstis isegi hea, aga üldiselt Michelini kohta tagasihoidlik.
Laupäeva pühendasime Kura säärele. See on ligi 100 km pikkune maasäär, mis eraldab Kura lahte Läänemerest. Pärast Teise maailmasõja lõppu kuulub sellest kitsast maismaaribast üks pool Leedule ja teine pool Venemaale. Sealsed luited on Läänemere ranniku ühed kõrgeimad. Kura säär kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse.
Alustasime oma retke brunchiga (kuidagi liiga palju räägin ma vist toidust), aga siiski - suurepärane teenindus. Peale kehakinnitust vaatasime üle luited, külastasime tuletorni ja suundusime Thomas Manni muuseumisse. Viimamne nimelt ehitas 1930. aastate teises pooles poolsaarele suvemaja, kus ta kolmel aastal koos perega puhkas. Suurepäraste merevaadetega hoones küll mingeid esemelisi eksponaate ei ole, aga audiogiid räägib väga kenasti nii Mannist, Nidast kui laiemast ajalisest kontekstist. See umbes poolteist tundi läks igatahes korda ja oli vägagi nauditav. Pärastlõunal jalutasime veel surnud tüünidel, kinnitasime keha kalasupiga ning seejärel viis pisike kaater meid tagasi Klaipedasse. Järgnes järjekordne südamlik ja soe õhtu Mamite kotletide, salatite ja muu maistvaga.
Pühapäeva hommikul otsustasin minna kirikusse. Olen varem katoliiklikel teenistusel muidugi osalenud, aga mitte Leedus. Valisin välja Klaipėda Neitsi Maarja Rahu kiriku (Klaipėdos Taikos Queen Mary Church). See ehitati Nõukogude ajal ja on tuntud kui ainus kirik, mille ehitamiseks anti luba toonases Nõukogude Liidus. Hiljem hoone konfiskeeriti ja muudeti filharmooniaks, kuid tagastati kogudusele 1980. aastatel.
Teenistuse põhikord oli ootuspäraselt sarnane meiega. Pisut kurb oli, et kogudus ei laulnud üldse (kui mõned palvete vastused välja arvata). Kasutati väga palju viirukit ja katoliiklastele omaselt oli teenistuse läbi viimisesse kaasatud väga palju inimesi.
Lõunal sõitsime Kretingasse. Esimene tore juhuslik kohtumine leidis aset ühe restorani väliterrassil. Lõuna käigus tuli välja, et meie kõrvallauas istus eestlane, jalgpallur Nikita Komissarov, kes hetkel sealses klubis mängib.
Külastasime 1838. aastal ehitatud uusklassitsistlikku Kretinga mõisa peahoonet, kus asub praegu kohalik muuseum. Mõisa vist huvitavaim osa on imekena talveaed. Võib-olla võiks veel mainida, et 1882. aastal rajati Kretinga ja Plungė linna vahele Leedu esimene telefoniliin ning tänapäeval on Kretinga Viljandi sõpruslinn. 2011. aasta rahvaloenduse andmetel oli Kretinga elanikest leedulasi 98,31%, venelasi 0,84% ja ukrainlasi 0,13%.
Põhjus, miks me siia tegelikult üldse tulime, oli Muusikateatri direktori Goda soovitus - õhtul toimus Kretinga kirikus vanamuusikafestivali kontsert. Sealsel pisikesel barokkorelil mängis Fernando Miguel Jaloto, laulis sopran Ana Quintans, mõlemad Portugalist. Kui organistil kippusid vahepeal mõned fuugad pisut pidurduma, siis Ana Quintans oli lihtsalt suurepärane! Maitsekas kava ja üliprofessionaalne esitus - tehniliselt täiuslik, emotsionaalselt puudutav. Sellised suvised festivaliüllatused on alati nii lummavad - tuled ühte pigem tagasihoidlikku väikelinna ja satud maailmatasemel kontserdile. Fantastiline.
Esmaspäeva hommikul oli meil aeg asjad pakkida ja kodu poole teele asuda. Suurepärane hommikusöök kõhus, Mamite head soovid (ja muidugi ka snäkid) teele kaasa pakitud, esimeseks peatuspaigaks Šiauliai. Ilmselgelt kehva ettevalmistuse tõttu see liiga suurt elamust ei jätnud. Kesklinna jalakäiate promenaad oli tore, aga eks neidki on siin-seal nähtud.
Küll aga oli suur rõõm näha, et Cēsis (Läti) on sedavõrd arenenud. Tegemist on Rakvere sõpruslinnaga, kuhu mul varasemalt on tööga seoses ikka asja olnud. Eestlastele tuntud ka kui Võnnu, umbes Rakvere suurune linnake. Mis aga rõõmustas, oli see, et vanalinn on võrreldes umbes 10 aasta taguse ajaga tohutult muutunud - paljud majad on korda tehtud, linna üldilme on väga kena. Ja vaatamata sellele, et sattusime sinna esmaspäeva õhtul, oli avatud söögikohtade valik igati esinduslik. Igal juhul kena punkt sellele emotsionaalsele, rõõmurohkele ja põnevale nädalavahetusereisile.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar