Bunraku

Aprilli alguses oli mul taas suur rõõm külastada koos sõpradega Osakat. Varasemalt olen sellest (minu meelest ühest Jaapani muhedaimast linnast) kirjutanud siin, siin ja siin.

Sel korral oli uudseks elamuseks Bunraku teatri külastamine. Järgnevas tekstis olen faktide leidmiseks kasutanud Wikipedia abi.

Bunraku (文楽) traditsioonilise Jaapani nukuteatri vorm, mis sai alguse Ōsakas 17. sajandil ning mida esitatakse tänapäevani. See on etendus, milles on kombineeritud tayū (jutustaja) hääl, shamisen'i (kolmekeelne Jaapani pill) muusika ja nukkude (ningyō) liigutused, et luua ühtne tervik. Nukke juhivad nukujuhid ehk (ningyō-zūkai). Alates aastast 2008 on Bunraku UNESCO maailmapärandi nimekirjas.

Bunraku sai tuntuks tänu näitekirjanik Chikamatsu Monzaemonile ja Jōruri jutustaja Takemoto Gidayule ning tema loodud Takemoto teatrile Osakas 1684. aastal. Tõelise kuulsuse tõi bunraku'le Awaji saarelt pärit nukujuht Uemura Bunrakuken, kes avas 19. sajandi algul Osakas oma teatri. Tema loodud etendused olid nii suurepärased, et tema järgi saigi bunraku oma nime.

Jutustaja loob etendusele atmosfääri, annab tegelastele hääle ning emotsioonid. Selleks kasutab ta gidayū-bushi jutustamisstiili. See stiil koosneb erinevatest elementidest: kotoba (tegelaste kõneldav tekst), jiai (stseenide olustiku ning tegelaste emotsionaalse seisundi kirjeldus) ja fushi (shamisen'i saatel laulmine). 

Bunraku's kasutatakse kõige raskemat, suuremat ning kõige paksemate keelte ja kaelaga shamisen'i. See väljendab hästi emotsioone ning loob bunraku jaoks ideaalse olustiku. Shamisen'i mängijal on kõrvalisem, kuid võrreldes jutustajaga siiski väga oluline roll. Tema ülesandeks on aidata luua muusikalist atmosfääri ja täiendada jutustaja häält. Jutustaja ja shamisen'i mängija vahel käib tihe koostöö, et luua etenduse jaoks perfektne kooslus ning seetõttu töötavad nad enamasti koos aastaid, paarilist vahetamata.

Pidulikus riietuses (kamishimo) jutustaja ning shamisen'i mängija põlvitavad etenduse ajal lava paremas ääres asuval pöörleval platvormil (yuka), mis toob nad nende esituse ajaks publikule nähtavale. Jutustaja keerab esituse ajal enda ees paikneval raamatul lehti, et luua sealt mahalugemise illusiooni. Instrumentalist musitseerib peast. Kuna tegu on füüsiliselt väga raske tööga, siis on mõnel etendusel ka mitu paari jutustajaid ja muusikuid.

Esimesed bunraku nukud koosnesid vaid nuku peast ja kostüümist ning neid juhtis ainult üks nukujuht. Tänapäeval on peategelastest nukkude juhtimise jaoks vaja kolme nukujuhti. Kõige tähtsam nukujuhtidest on meister (omozūkai), kes hoiab vasakus käes nuku puidust pead ja paremas käes nuku paremat kätt. Meistrile alluvad esimene assistent (hidarizūkai) ja teine assistent (ashizūkai), kellest esimene juhib nuku vasakut kätt ja teine nuku jalgu. Meister on kogu aeg publikule nähtav ning tema roll on nukku kaitsta ja juhtida nagu tema teener või eestkostja, andes nuku käitumisele realistlikuma mulje.

Nukujuhid kannavad üleni musta, vahel pidulikku riietust. Tavaliselt on meistri nägu näha ja kahe assistendi näod on maskiga kaetud. Assistendid sümboliseerivad nuku varje ning jätavad tihti mulje justkui sulanduksid taustaga üheks. Nukujuhiks saab õpipoisi õppe alusel ehk õpitakse meistri juures vastavalt 10 aastat, et juhtida jalgu ja 20 aastat, et olla kvalifitseeritud vasakut kätt juhtima ning alles siis saadakse võimalus õppida nuku pead juhtima. Õpipoisi õppe alguses tehakse valik juhtida kas mees- või naisnukke ning hiljem oma valikut muuta enam ei saa. Õpipoisteks saavad ainult mehed.

Tänapäeva nukud on 90–140 cm kõrged. Meesnukud on suuremad kui naisnukud. Koos riietega võivad nukud kaaluda 4–5 kg. Mõnel nukul on olemas ka sõrmelülid, mida liigutatakse nöörikeste ja pulkade abil, sellised nukud on võimelised tegema ka keerukamaid liigutusi, nagu pilli mängimine, asjade tõstmine, tantsimine või isegi mõõga kasutamine. Enne 1730. aastat olid nukkude silmad liikumatud, kuid 1740. aastaks olid tänu maskimeistritele liigutatavate silmade ja kulmudega nukud muutunud tavaliseks.

Sarnaselt Kabukile on ka Bunrakus võimalus päeva jooksul vaadata kolme etendust. Tihti valitakse neist üks, vapramad (kelle hulka ka meie püüdsime) saavad veeta teatris koos vaheaegadega terve päeva - alustasime hommikul kell 11, viimaselt etenduselt lahkusime pisut peale seitset.

Üldiselt on etendustel ka tõlge, paraku meie sattusime ilma tõlketa etendustele. Ma ei tea, kas see oli lõpuni halb - üldiselt on Bunraku lood sarnaselt Kabukile äärmiselt visuaalsed, seega suurema osa loost saab ka tõlketa kätte (ja tõele au andes on ka jaapanlased tunnistanud, et kuna nii Kabukis kui ka Bunrakus kasutatakse vana keelt, siis ega nad kõigest aru ei saa). Tõsi, mõned dialoogistseenid kipuvad tõlketa venima, kuid samas annab see võimaluse keskenduda visuaalile - nii nukud kui lava on äärmiselt detailirohked ja põnevad.

Bunraku lood võivad olla üsna võikad. Kui meie arusaam nukuteatrist on (kahjuks) tihti midagi, mis on mõeldud lastele ja kus hea võidab kurja, siis Bunraku lood on täiskasvanutele - mõrvad, peade maha raiumised, enesetapud jms jõuavad lavale. Aga eks on muidugi armastust ja üllaid tundeid ka, nagu elus ikka.