Wikipedia teab rääkida, et: Mito (水戸市) on Ibaraki prefektuuri pealinn. 2024. aasta 1. jaanuari seisuga oli linnas hinnanguliselt 268 036 elanikku. Mito jaam asub Vaiksest ookeanist, kuhu suubub linnast läbi voolav Naka jõgi, umbes 10 km sisemaal, linnast lõunas asub Senba järv.
Yamato rahvas asus Mitosse elama umbes 4. sajandil e.m.a. Heiani perioodi lõpu paiku kolis Heike klanni sõjapealik Baba Sukemoto Mitosse ja ehitas sinna lossi, mis vahetas pärast seda mitu korda omanikku. 17. sajandil asus siia nn. Mito kool, konfutsianistlikest veendumustest koosnev nativistlike õpetlaste kogudus, mida juhtis Aizawa Seishisai ja kes 18. ja 19. sajandil propageeris lääne tundmaõppimist kui vahendit mitte ainult Jaapani tehnoloogilise arengu edendamiseks ja rahvusvahelise jõu kasvatamiseks, vaid ka tõestamaks Jaapani ainulaadsust.
Mito linn moodustati 1. aprillil 1889. Enam kui kolmveerand linnast põles maani maha Mito õhurünnaku ajal 2. augustil 1945, vahetult enne Teise maailmasõja lõppu. Samuti sai linn 2011. aasta Tōhoku maavärina ja tsunami tõttu tugevaid kahjustusi, kui hävis täielikult või osaliselt 25 982 maja, hukkunus kaks inimest.
Minu esimeseks sihtkohaks sai Kairakueni (偕楽園) aed, mis kuulub Jaapani kolme parima maastikuaia hulka ja on kuulsaim oma üle 3000 ploomipuu poolest. Kairakueni aia rajas 1841. aastal kohalik isand Tokugawa Nariaki. Erinevalt Jaapani kahest teisest suurest maastikuaiast Kenrokuenist ja Korakuenist teenis Kairakuen mitte ainult valitsevat isandat, vaid oli ka avalikkusele avatud. Kairakuen tähendab "parki, mida koos nautida".
Vaatamata asjaolule, et ma ei sattunud siia kuulsal ploomide õitsemise ajal, pakkus aed lummavaid vaateid - ühelt poolt kaunilt kujundatud maastikupark, teisalt oma kõrgemast asukohast tingituna ka ilusad vaated Mito linnale.
Lisaks ploomipuudele on Kairakuenis kena looduslik allikas, bambussalu ja traditsiooniline Jaapani stiilis hoone (tegelikult kahest hoonest koosnev, omavahel ühendatud kompleks) Kobuntei, mille ülemiselt korruselt avaneb kena vaade Kairakuenile ja lähedal asuvale Senba järvele. Siin on teiste hulgas peatunud ka mitu Jaapani printsi.
Esimeses osas on võimalik nautida kaunilt kujundatud vaheseinu - igal toal on oma temaatika ja sümboolika. Kompleksi teises hoones paiknev kohvik on mõnus segu Jaapanist ja Euroopast: menüü on valdavalt jaapanipärane, samas istutakse ikkagi laudade taga toolidel. Sealne soe ploomitee ja -kook olid imelised! Kompleksi teises osas on ka eelnevalt mainitud kõrgem platvorm, millelt avanevad lummavad vaated ümbrusele. Vaatamata raaguus ploomisalule mõjus ka sügisvärvides mägine maastik jävega sel päikselisel päeval kirgastavalt.
Tagasi kesklinna kõndisin mööda järvekallast, kuju on kujundatud väga mõnusad jalutus- ja tervisespordi rajad. Ilmselgelt mängis oma rolli ka ilm, aga kogu keskkond jättis igatahes võluva tunde.
Järgmisel päeval võtsin ette kaks Mito kaasaegse kunsti keskust, seades esmalt hommikul sammud Mito Art Toweri suunas. Tegemist on kunstikompleksiga, mis avati 1990. aastal Mito valla sajanda aastapäeva tähistamise raames. Kompleksis on 680-kohaline kontserdisaal, 636-kohaline teatrisaal, kaasaegse kunsti galerii ja 100 meetri kõrgune torn.
Esimeseks üllatuseks oli, et hiigelsuurde fuajeesse on rõdule paigutatud orel. Mul ei õnnestunud küll kontserdisaali külastada, aga piltidelt jääb mulje, et sealne lava on keset saali, mistõttu ilmselt oleks oreli saali paigutamine olnud keeruline. Samas limiteerib selline asetus märkimisväärselt oreli kasutusvõimalusi. Aga küllap jaapanlastel mingi mõte kogu selle asjaga siiski oli.
Keskuses üleval olnud näituse läbisin kaks korda. Nimelt ilmselt selleks, et esimene pilk oleks maksimaalselt "puhas" anti töid tutvustav brožüür publikule alles näituse lõpus, viimaes ruumis. See omakorda aga meelitas mind veel teistki ringi tegema. Kui esimesel korral nautisin küll nii mõndagi detaili ja visuaalset lahendust, siis teisel korral hakkasid teosed minuga kõnelema - igaüks neist oli loodud mingi konkreetse nähtuse või sündmuse ajel. Ja siit omakorda jõudsin järgneval jalutuskäigul mõtiskleda selle üle, kuidas vähemalt antud näitel on kaasaegne kunst oma loomult päris palju muutunud - kui veel paarsada aastat tagasi oli kunstis äärmiselt oluline käsitööoskus, siis täna on vist mõningastel juhtudel primaarseks pigem loo leidmine ja selle jutustamine, füüsilised oskused ei kipu tihti prevaleerima, olulisem on idee ja detailid, mida selle jutustamisel näidata või välja tuua. Aga eks kaasaegse kunsti maailm on muidugi piisavalt lai, selle konkreetse näituse kogemust ei saa laiendada kindlasti mitte kogu kunstiskeenele.
Mitos asuv Kaasaegse kunsti muuseum jättis pigem tagasihoidliku emotsiooni. Omal ajal kindlasti mõjus, kuid tänaseks juba pisut väsinud ja kulunud suur hoone, kus mõned Rodini, Monet ja tema kaasaegsete tööd ning nende peegeldused Jaapani kunstis. Eks seal muidugi oli üksikuid huvitavaid leide, aga üldiselt jättis muuseum kuidagi natuke kulunud, tolmuse ja üheülbalise mulje.
Mitost 10km ranniku poole asub üks piirkonna peamisi maamärke, Hitachi park (ひたち海浜公園). Tegemist on 350 hektari suuruse alaga, kus on väga erinevaid kooslusi. Kõike seda ühendavad mõnusad jalutus- ja jalgrattarajad, sekka mõned kohvikud. Jalutasin seal pisut üle kolme tunni, nautides nii mere- kui metsavaateid, mõningaid õitsvaid kooslusi ja palju muud. Neile, kes kõndida ei jaksa, pakutase võimalust pargis liikuda ka pisikese rongiga.
Pargis sain toreda "kohaliku" kogemuse osaliseks. Nimelt oli üks jalutusraja lõik kinni seoses mingisuguse lava ehitusega. Jaapanlased on selliste tööde juures üliettevaatlikud - tohutu ala piiratakse ära ning iga kümne meetri järel on mõni valvur, välistamaks ohtu, et seal kuskil platsi keskel töötav masin mind kuidagigi võiks kahjustada. Üks selline valvas kiivriga turvatöötaja suunas mu malbelt ajutiselt rattarajale ja loll turist nagu ma olen, töllerdasin seda mööda edasi mõstmata, et oleksin pidanud juba mõne meetri pärast (ehk siis koletuslikust ohust möödudes) naasma umbes meetri kaugusel kulgevale turvalisele jalakäijate rajale. Seda enam, et ühtegi ratast ma ei kohanud, seega ma isegi ei teadnud, et see on rattarada. Ühel hetkel kuulen, kuidas üks vanaproua hingeldades (mul oli tõesti tunne, et tal oli ilma naljata hing paelaga kaelas) mulle järele jookseb ja mulle midagi hüüab. Jäin siis seisma ja mis selgus - proua oli tulnud mind hoiatama, et ma kõnnin vales kohas. Vaatamata jaapanlaste reegliarmastusele ei olnud antud juhul tegemist sakslasliku "es ist Rot!" osatamisega, vaid tõsise murega minu ohutuse pärast. Sest teoreetiliselt oleks ma võinud ju kohtuda mõne ratturiga ja kes teab, mis siis kõik oleks võinud juhtuda :).
Lõpetuseks teinegi seik jaapanlastega. Tagasiteel läksin rongile ühest pisikesest jaamast. Umbes selline putka keset küla, kus käib ühe vaguniga rongike. Jaamas ei olnud ühtegi töötajat (mis on Jaapani kontekstis muidugi hämmastav), ainult piletimasin. Viimane töötas loomulikult ainult sularahaga, mis on siin tavaline. Aga vaatamata minu ettevalmistustele (olin hommikul targu sularaha tasku pistnud) ei saanud ma piletit osta, kuna minu 10 000 jeenine kupüür oli masina jaoks liiga suur.
Kui rong saabus, kurtsin muret vedurijuhile, kes koheselt tormas kabiini, võttis rahakoti ja vahetas mulle raha lahti. Probleem lahendatud. Hiljem rongist väljudes sain teada, et oleksin saanud ka lõppjaamas maksta. Lihtsalt enne perroonilt väljumist lähed ühe putka juurde, ütled seal, et kustkohast kuhu sõitsid ja saadki maksta. Isegi kaardiga. Ilus on siinkohal jaapanlaste ausus. Minu rikutud mõtlemine jõudis kohe küsimuseni, et kui paljud inimesed Euroopas ütleksid lõpus päriselt, mitu jaamavahet nad sõitsid? Ehk siis kui näiteks analoogne süsteem oleks Narva - Tallinn rongis, siis kui paljud ütleks Balti jaamas ausalt, et tulin peale Jõhvis, Rakveres või Tapal ning kui palju oleks statistiliselt neid Ülemiste - Balti jaam reisijaid?
Teksti kirjutamisel olen kasutanud lehekülje japan-guide.com abi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar