Kapibaarakohvik

Tokyolased armastavad kõikvõimalikke loomakohvikuid. Kui kassikohvik on ka Tallinnas olemas, siis siin on võimalik veeta aega lisaks näiteks minisigade, koerte, saarmate ja muude elukatega. Meie pisikene eestlaste grupp külastas kapibaarakohvikut.

Wikipedia ütleb, et: Kapibaara (Hydrochoerus hydrochaeris) ehk veesiga on poolveelise eluviisiga maailma suurim näriline. Kapibaarad on levinud eelkõige Lõuna-Ameerika mandril. 1960. aastatel transporditi kapibaarasid Jaapani loomaaedadesse. Kapibaarade täpne arvukus ei ole teada, küll aga on nende populatsioon stabiilne ja kaitsestaatuselt on tegu soodsas seisundis liigiga. Kapibaarade maksimaalne eluiga looduses on kuni seitse aastat. Kapibaarad on head ujujad ja sukeldujad ning nad toituvad mitmesugustest veetaimedest.  Sarnaselt merisigadega on kapibaarad sotsiaalsed loomad.

Ameerika Ühendriikide Texase, Pennsylvania ja New Yorgi osariikides on kapibaarade koduloomana pidamine legaalne. Üldiselt sobivad nad õues kasvatamiseks, sest nende närimisvajaduse tõttu on siseruumides pidamine väga vaevarikas. Kapibaaradele on vajalik ligipääs veekogule ning samuti meeldib neile päikese käes peesitada ja joosta. Jaapanis on välja kujunenud karikatuurne kapibaara, kelle nimi on Kapibarasan.

Nimetus "kohvik" on muidugi üsna sümboolne, tegemist on pigem ruumiga, kus Sul on võimalik loomadega koos olla, neid toita ja silitada. Erinevalt minisigade kohvikust, mis jättis üsna nukra mulje, oli kapibaarakohvik täitsa tore. Loomad tundusid rahulolevad ja rõõmsad ning ka nende hooldajad olid kuidagi pühendunumad ja hoolivamad.

Pisut alla tunnise külastuse käigus on võimalik loomi toita, neid silitada ja pildistada. Kuna kapibaarad on väga sotsiaalsed ja rahulikud, siis on seda kõike lust teha. Ning erinvalt minisigadest jäi vähemalt tunne, et nad on ka ise kõigega rahul.

Igatahes vahva elamus!