Viimane nädalavahetus oli pehmelt öeldes hullumeelne. Reedene hommik algas masendavalt koleda enesetundega, sellele järgnes töövestlus (mis tänase info põhjal sai siiski eitava vastuse), õhtune proov Oonurmes, öised kirjatööd… Öine Oonurme oli samas väga inspireeriv. Keset täielikku vaikust ja pimedust, ilma interneti ja telefonita – kasvatav kogemus.

Peale laupäevahommikust kooriproovi kimasin Tartusse, vehkisin Vaimuliku laulupeo seminaril oma loo maha ja edasi Tallinna. Vahepeal jõudsin ära saata ka ühe töökonkursiga seotud koduse töö (ja taaskord saan öelda, et eks näis, mis sellest saab). Järgnes Otsa kooli sünnipäevakontsert ja pidu Estonias.

Pisut nukker oli, et minu kursakaaslaseid (ja tegelikult ka generatsioonikaaslaseid) oli sündmusel väga vähe. Aga vaadates asja positiivset külge – nende üksikutega elasime üle enam kui neljatunnise kontserdi. Õhtu möödus väga soojas ja toredas seltskonnas, ilus oli olla! Hommik oli varajane ja lõpmata armas – kallis „majutaja“ tegi pannkooke, see muutis varajase ärkamise lausa meeldivaks. Kokkuvõttes jäi hinge väga armas emotsioon (taas)kohtumistest ja soojadest inimestest.

Pühapäev möödus Jõhvi kontserdimajas – olen sel hooajal üks Entrumi mentoritest. Vaatamata pisut peepvainulikule koolituspäevale olen põhimõtteliselt rõõmus, et saan osaleda antud programmis kuna tegemist on minu hinnangul väga ägedalt meie ühist arengut toetava asjaga.

Pühapäeva õhtuks olin laip. Esmaspäev möödus kontoris mõistlikke tegevusi tehes. Lisaks sellele sain ka filmistaariks:) Täna hommikul Tartu sõites sain teada, et olin seoses nendesamade võtetega unustanud kapoti pisut irvakile ja nii ta mulle siis maanteel näkku lendas… Klaas jäi terveks aga uue pleki saan taas osta. Aga noh, see on ju ainult plekk.