Esmaspäev möödus kuidagi märkamatult. Pisut tööd, lämmatav kuumus, õhtul jõudsin isegi veidi päikest võtta ja trepile viiv esik sai kah naeladest puhastatud. Korralik töötav maamees:)

Täna magasin sisse, kohe päris põhjalikult. Õnneks jõudsin siiski praktiliselt täpselt, kuhu olin lubanud. Lõunast alates kadus igasugune töömeeleolu aga muidu oli kõik imeilus! Nägin nii vanaema-vanaisa kui õde ja tema peret. Vaatamata õemehe väikesele tööõnnetusele oli siiski tore kogu see seltskond kasvõi hetkeks üle vaadata.

Täna sai üle kinnitatud ka üks minu peas juba väga pikka aega loksunud otsus. Nimelt olen otsustanud ühest koorist loobuda. Lihtsalt füüsiliselt ei jõua selle kõigega tegeleda. Olen muutunud viimasel aastal kuidagi närviliseks ja ärrituvaks ja tunnen, et vajan enda elus mingisugust muutust, järjekordset koristavat tsunamit, kui soovite. Kuna kapitaalsed muutused on praeguses seotuses üsna keerulised, siis otsustasin muuta seda, mida muuta annab. On suhteliselt suur tõenäosus, et pühapäeval, 10. augustil seisan ma viimast korda Solare ees kui selle koori abidirigent.

Ma isegi ei tea, mis mind konkreetselt seda otsust tegema sundis aga ilmselt on see paljude pisiasjade summa, mis tegelikult sai täis juba vähemalt pool aastat tagasi. Aeg on lahkuda…

Ja sealsamas helistasin siis ka ühele viiuliõpetajale. Nimelt mõtlesin, et võiks oma viiulimängu pisut üles putitada. Saigi siis kokku lepitud, et septembris pärast minu Roomast naasmist toimub esimene tund. Täna võtsin üle pika aja pilli kastist välja. Ega ma midagi mõistlikku teha ei osanud, kääksutasin mõned heliredelid ja muidu toredad lood. Peaks sellest vist ikka rutiini kujundama, et septembris väga piinlik ei oleks.

Ja siis see Vooglaid. Ma ei ole varem kooseluseaduse teemadel sõna võtnud aga noh, naljakaks kisub see asi ikka küll. See praegune Eesti tuur on juba täielik koomusk. Ma saan põhimõtteliselt aru, et inimesel on õigus oma vabale arvamusele ja ma saan põhimõtteliselt aru, et inimene ajab oma asja südamest aga ma ei suuda mitte kuidagi mõista, miks on vaja õhutada sellist vihkamist. Ja veel vähem saan ma aru, mil viisil mõjutab minu või Vooglaiu või kelle iganes elu see, kas naaberkülas elavad inimesed on omavahel abielus, partnerluses või lihtsalt heas läbisaamises. Paratamatult tekib paralleel pühapäevase filmiga ja küsimus, mil viisil ja kellele see Kristlik andestus siis reserveeritud on? Muidugi on alati võimalus ju väita, et meil ei ole homosid. Samamoodi on ju ajaloos nii mõndagi väidetud, paraku ei muuda selline lapsik eitamine mitte kuidagi asja. Silme ette tuleb stseen seriaalist „Riigimehed“, kus pressikonverentsile tulnud pensionär (Ines Aru) nõuab selgitust, et millal siis ikkagi see üle kalidori elav neeger välja kolib. Loomulikult ei saa me tolereerida kõike ja kõiki, kuid kui on olemas kaks täiskasvanud inimest, kes on omal vabal tahtel otsustanud koos elada, siis mina küll ei suuda aru saada, mil viisil see kedagi segama või üldse puudutama peaks? Ja tegelikult saaks tänu kooseluseadusele Vooglaiu sugused ju hoopis parema pildi oma vihkamisobjektidest, kuna erinevalt praegusest salatsemisest ja külajututasemel sosistamisest oleks siis ju vastavatele registritele ligipääsul kohe teada, kes siis ikkagi on need, kes põlevad tema arvates igaveses põrgutules.

Tegelikult on mul nendest aktivistidest lihtsalt kahju. Avastasin hiljuti, et ka üks mu kunagistest klassiõdedest on liitunud selle seltskonnaga ja noh ma ei tea, ma ei oska temasse küll enam endiselt suhtuda. Küsimus ei ole mitte niivõrd konkreetses sammus, kuivõrd üleüldises tolerantsis. Ma ei saa midagi teha, minu jaoks jätab see mulje teatud piiratusest. Meil on lõpeks ju nii palju, millest huvituda – kunst, kirjandus, muusika ja mis kõik veel selmet urgitseda teemal, kas naabrinaisel külas käiv sõbrants ikka on ainult veinisõber.

Ja siinkohal ei pea nüüd mitte valesti aru saama ja tulema mulle krutsifiksiga vastu pead lajatama ja mind homoaktivistiks pidama – põhimõtteliselt ei saa ma aru ka näiteks sellest, miks on vaja korraldada geiparaade või miks peab ükskõik millise seksuaalse suunitlusega paar keset tänavat amelema (kuigi vahel tuleb vist armunutele ikka andeks ka anda, teisti nad ju ei oska ja ei suuda). Ma ei saa põhimõtteliselt aru, miks peab oma eraelu sellisel viisil eksponeerima ja ma ei saa ka sellest aru, miks see Vooglaiu suguseid nii pingsalt huvitab. Aga eks igaühel meist on omad tõekspidamised ja arusaamad. Neljakümnendatel arvati Saksamaal, et õiged inimesed sünnivad ainult õige rassiga vanematele ja mis sellest kõigest sai?

Oleks lihtsalt kohutavalt armas, kui inimesed suudaks sellistest asjadest üle olla, mõlemapoolselt.


05.08.2014