Laulupidu

Neljapäev möödus ilma suuremate erilisusteta ja reedel algas laulupidu. Algas sellega, et saabus vanaema, kes jäi peo ajaks loomi ja kodu hoidma. Etteruttavalt võin öelda, et need visiidid on ikka kohutavalt head, kuna pühapäeval koju jõudes oli aed taas justkui imeväel saanud hooldatud ilme – peenrad ja põõsaümbrused on rohitud ja kõik näeb kuidagi viisakas välja.

Reede pärastlõunal sõitsin koos V.-ga Tallinna. Peatusime T.-i uues kodus. T. on leidnud endale väga mõnusa elamise Koidu tänaval. Õhtul käisime isegi õige pisut väljas aga õnneks ei saanud sellest suuremat asja. Ei olnud ilmselt õige meeleolu ja hetk.

Laupäeva hommikul läksin tantsupeole. Kõik algas sellest, et istusin läänetribüünil ja praktiliselt kogu etenduse paistis mulle peale päike – joodikupäevitus omandatud! Tantsupidu ise oli muidugi tore. Kuigi pean tõdema, et minu eelmisele tantsupeo kogemusele (Meri) jäi seekordne ikka alla. Merepeo terviklik lavastus ja väga lihtsalt mõistetav kujundlikkus jäi sel korral pisut vajaka, pidi kavaraamatust pidevalt näpuga järge ajama. Aga tore ikkagi! Peale tantsupidu külastasin kõiki oma rongkäiguks rivistuvaid kollektiive (nuiasin endale välja ka mõned supitalongid) ja maandusin lõpuks jälle Pierre hoovis. Rongkäiku ma ei läinud, kuidagi ei olnud seda õiget tunnet. Istusin hoovis, mekutasin siidrit ja hakkasin lugema Keyserlingi „Hämarad majad“. Minu praegust konditsiooni arvestades oli see sünge ja hämarromantiline lugu muidugi täpselt õige koha peal.

Ühel hetkel jalutasin koos T.-ga Kadriorgu, tegime tiigikaldal väikese värskenduse (sest alates 1. juulist on see ju lubatud) ja siis peole! Neid lauseid tagasi lugedes jääb küll pisut alkohooliku tunne aga noh, c´est la Vie! Läksin lavale ja pidasin seal kogu esimese päeva kontserdi vastu. Sattusin küll segakoori basside hulka kuid kuna minu ümber oli veel paar noodilugejat, laulsime ka meeskoore kaasa. Oli igati ilus olemine.

Pühapäeva hommikul sain mõnede sõpradega kokku. Kogu see hommikune Kadrioru kohvikus istumine ja muud rõõmud jättis mällu väga ilusa emotsiooni. Pisut väikekodanlik aga ilus rõõm! Ja siis tuli pidu ise. Vahvad kohtumised, metsikult päikest ja lõpeks ka lavale minek. Alguses ma ju arvasin, et ei lähe aga lõpuks läks ikka nii, nagu alati. Mesipuu ajal ma isegi ootasin seda „klomp kurgus“ hetke aga paraku ei tulnud, tee või tina. Kokkuvõtteks oli siiski ju ilus olla.

Iga nädal kordub üks ootamatu ebameeldivus – peale pühapäeva tuleb esmaspäev. Tuleb töö. Käesoleva nädala esmaspäev ei alanud siiski mitte kontoris, vaid koos vanaemaga Viru-Nigula surnuaial, käisime seal vanaema sugulaste platse korrastamas. Eilne õrnalt sinaka tooniga esmaspäeva õhtu oli siiski tavapärasest toredam, kuna sõbrad tulid külla ja maja oli rahvast täis. Jõudsin isegi natuke koristada ja mis peamine, valmistasin täiesti iseseisvalt ette pearoa – baklažaanivormi. Itaalia õhtu juurde käis muidugi ka spritz ja Verdi ooperid. Keegi just maitse üle ei kiljunud aga toit sai siiski otsa, järelikult oli söödav. Lõpeks tegi K. veel Pavlovat ja elu oli taas ilus. Peale külaliste lahkumist uitasin veel pikalt oma sillal. Ma ei mäleta, et mul oleks olnud nii ilusat õhtut.

Peale tänast tööpäeva pidin võtma ette reisi Kaareperre, kuna minu mõningase eemalolekuga seoses pidin viima Engelsi oma õe juurde hoiule. Proua küll klähvis alguses pisut, kuid loodetavasti ta siiski lepib olukorraga. Käisin ka onu juurest läbi, see oli tore. Õhtul jalutasin Blondiet. Kõige suuremaks elamuseks kujunes karjamaa läbimine, lehmad sõna otseses mõttes jooksid meil karjas järel. Ja nüüd on taas klaasis väike spritz, Blondie valvab maja ees ja elu on paigas. Mõnikord on rahuloluks vaja nii vähe.