Eilne õhtu lõppes teleka ees, otsustasin lõpuks ära vaadata juba ma ei tea kui kaua kapil seisnud Trieri „Melanhoolia“. Ja õigesti tegin. Tõsi, vähemalt minu jaoks oli see võrreldes minu varasemate Trieri kogemustega midagi teistsugust, kohati isegi ootamatut aga põhimõtteliselt mulle meeldis. Meeldisid need üle võlli keeratud karakterid ja kõikumised äärmuste vahel, kohati brutaalne ausus ja mis seal salata, ka aususes vahel tugev vindi üle keeramine. Kokkuvõtvalt siiski hea, võiks vist isegi öelda, et väga hea!
Omamoodi lohutav oli ka idee, et ellu jäid just need, kes selleks kõige vähem närvi omasid. Just kindel, iseteadev ja teadust austav peremees oli see, kes ennast ohtude paratamatu hävingu ilmnemisel esimesena oksa tõmbas. Ainus, mis tegelikult häiris, oli peigmehe tegelaskuju. Ma lihtsalt ei saanud aru, milles ta süüdi oli. Või noh, ilmset ta ei olnudki milleski süüdi, elu pidi teatavasti olema vahel ka ebaõiglane.
Ja lõpeks peab veel ära mainima ka Trieri absoluutselt geniaalse oskuse filmimuusika valimisel ja kasutamisel. Muusika ei ole siin vaid saatev heliefektide jada, sarnaselt heale teatrile on ka siin muusika katkematu kaadritagune tegelane, läbi kelle jookse omaette liin.
Tagantjärele sirvisin ka pisut eestlaste arvustusi antud filmile. Trierile omaselt on need taaskord seinast seina kõikuvad. Ilmselt oleneb palju nii kirjutaja kui kirjutise taustast aga antud juhul ühineks mina siiski pigem kiitva poolega.
Kurjad kemikaalid
Eile õhtul suutis Engels endale mingit keemilist jama keelele lakkuda. Tänaseks on olukord küll pisut paranenud kuid keel on endiselt punane ja ilmselt ka valulik, kuna tavapärane näopesu on ära jäänud ja söömine toimub üpris omapärasel ainult hambaid kasutaval külgmeetodil. Samas tema üldilme paistab normaalne, seega loodetavasti läheb see tal siiski peagi üle.
Ööd on meil siin mustad
Mul ei ole vist mitte kunagi olnud nii musta ööd, nagu see oli eile. Iseenesest oli ju väljas valge – suine aeg, kuid kõiksugu mõtted ei olnud nõus mu peast lahkuma. Korraks tekkis isegi kahtlus, et nii vist minnaksegi lõplikult hulluks. Ei tea, kas läksin siis või ei, aga täna tundub elu taas ilusam olema.
Segane ajalugu
Tänane hommik sai maha vedeletud. Tegelikult ei mäleta ma enam sellist hommikut, kus saan endale lihtsalt putru keeta ja teha mitte midagi. Lihtsalt vegeteerida teleka ees, pudrukauss käes. Lõunast ajasin ennast siiski viisakamasse vormi ja suundusime koos V.-ga Tallinna. Käisin Ajaloomuuseumis, tolles Gildihoone saalis. Ja tegelikult valmistas see asi mulle väikese pettumuse. Olles just külastanud minu meelest väga hästi lahendatud Cremona keelpillimuuseumi ekspositsiooni ei saa ma päris hästi aru, miks selliseid apse endiselt tehakse. Esimeses saalis (selles paremat kätt asuvas, kus on näitus eeslinna teemal) on tekstid puitpinnal, lisaks osaliselt ka suhteliselt madalal, lugemine raske kuid võimalik. Peasaalis on aga mõned tekstid lausa klaasil, kusjuures klaasi taga on igasugu eksponaate – pärast teist lauset ma igatahes loobusin.
Lisaks on erinevate saalide audiovisuaalsete elementide hääled Sul mitte kõrvaklappides, vaid kõlarites. Saalis olles moodustab see kõik kokku paraja virvarri ja mind igatahes see asi keskendumisel segas. Noh ja siis viimaks kõige tundlikum teema – ekspositsioon ise. Ma saan aru, et lähtutud ei ole mitte perioodilisest, vaid temaatilisest jaotusest. Võib-olla on tegu harjumusega, võib-olla mingi isikliku küündimatusega aga minu jaoks oli see kõik kuidagi väga segane. Noh ja siis veel need „vaimukad“ naljad mõnedes klippides – ma tean, mul ei ole piisavalt huumorimeelt ja seega jätan siinkohal kobisemise pooleli.
21.06.2014
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar