Viimasest kirjutamisest on taas mõni aeg möödas... Pärast Rahvamaja24 sündmuseid algas puhkus. Esimene nädal möödus taaskord kabinetiga alustades... Maandav remont oli vist peamine märksõna. Teisel nädalal sai korraks Eestist ära käidud, oli väga puhkav ja värskendav.

Ja siis see kõik algas taas. Töö, inimesed, sündmused, teatud kordused ja sarnasused uute rõõmude ja hetkedega. Maailm meie ümber muutub üha kummalisemaks. Olen viimasel ajal päris palju lugenud ja kuulanud bütsansti ja Venemaa ajalugu ja kõik see aina kordub. Vahetuvad nimed ja kontekstid, vahetuvad ajastust tingitud detailid kuid asjade toimimismudelid ja valemid jäävad samaks. Kohati on see lohutav, kohati hirmutav aga mis peamine, see on rahustav.... Rahustav just sellest vaatenurgast, et vaatamata hetkelisele kaosetundele on tegelikult asjad alati kuidagimoodi edasi läinud. Pikas perspektiivis on ka meie kaotused ju ainult kübemed.

Seda rahustavam on istuda kodus soojaks köetud ahju kõrval ja lugeda. Või siis vahel lihtsalt olla iseenda üle õnnelik, kuna elektrikaabel sai seina peaaegu otse ja ruloo sai paigaldatud ka enam-vähem otse, või siis väikese kunstilise nurga all. Kõik oleneb vaatekohast ja tegelikult oleks vist kaunis, kui me suudaks tihedamini tõsta oma subjektiivse vaatenurga pigem helgesse valgusesse. See võib kõlada pisut läägelt ja äraleierdatult, aga tegelikult on ilusate hetkede märkamine üsna lihtne.