Teisipäeva hommikul algas minu kui pärimuse koguja teekond, algas muide üpris kummaliselt. Olin enda arvates leppinud kokku esimese intervjuu ja nii ma siis kokku lepitud ajal kokku lepitud kohas istusin ja ootasin. Kui intervjueeritav oli juba umbes 10 minutit hilinenud, hakkasin telefonist meile lugema ja oh imet – seal oli mustvalgel kirjas, et kohtumine toimub kolmapäeval kell 10. Pakkisin oma kola kokku ja kirusin ennast, et kus on minu ajud ja minu kalender. 

Teisipäeva lõunal külastasin Arkna külakeskust, kus olid mõned vanaprouad koos. Lisaks kontaktidele intervjuude jaoks sain sealt veel mõned päris vahvad fotod külast ja mis peamine – tõenäoliselt kolmekümnendatest pärit foto minu majast, umbes samast ajast pärit foto Oskar Luigast, foto Oskar Luiga ümbermatmisel toimunud tseremooniast ja samal sündmusel kasutusel olnud laululehe. Väga väärt kraam!

Kolmapäeva hommikul toimus siis see juba mainitud intervjuu. Kokkuvõtvalt võib öelda, et äärmiselt soe ja ilus emotsioon. Õhtul salvestusi kuulama hakates tuli aga välja, et telefonidiktofon oli salvestanud kogu kohtumist ainult valikuliselt – täielik tehniline ämber. Samas motiveeris see mind kohe asja kallale asuma ja mälestusi kirja panema mälu järgi. Pikemalt ei hakka neist siin kirjutama, saatsin oma töö vestluspartnerile üle vaatamiseks ja kui õnnestub, postitan selle lähiajal juba täies mahus.

Tänane hommik algas TLÜ Rakvere Kolledžis Emakeelepäeva tähistamisega. Väga huvitav ettekanne Kreutzwaldi ja Koidula kirjavahetusest Eesti Kirjandusmuuseumilt ja sama huvitav ja sisutihe ettekanne Kaja Visnapuult seoses Kreutzwaldi ja Virumaaga. Aitäh!Lisaks olen viimased kolm päeva olnud täielik kontoribürokraat ja võin uhkusega öelda, et olen enam-vähem täitnud suurema osa märkmikus olnud ülesannetest ning saanud reale ka oma mailboksiga. Hurra! Tänase vapustavalt kena ilma ja oma eelmiste päevade tubliduse tõttu (ennast on ikka sigahea kiita) luban endale nüüd pool tundi varasema koju mineku. Ilusat ilma meile kõigile!