Esmaspäeva hommik algas kell 6 tavapärasest värskema tõusmisega. Viivutus oli AINULT 10 minutit ja olek oli enam-vähem adekvaatne:) Igatahes kell 6.40 oli M. teeotsas.

Lennujaamas visati mul kotist hambapasta ja juuksegeel välja ja lend võis alata. Seda asja, mis meid transportis, on vist palju lennukiks nimetada aga pisut enam kui tunni jooksul olime Brommas kohal.

Märsta on veel hallim ja unisem kui suvel. Hommik oli kahtlaselt produktiivne ja kui kõik peaks õnnestuma, tuleb 2014 päris projektitihe aasta. Pärastlõunal külastasime veel ühte tantsutundi ja sellega olid tänased kohustused läbi. Õhtusse veel väike kohvikuvein ja täitsa maitsev söök kohalikus pubis.

Kell on kohaliku aja järgi 22 ja olen surmväsinud…

Teisipäev

Pärast mõnusat hommikusööki mingis kummalises Märsta kohvikus suundusime Stockholmi. Esimeseks sihiks sai ooperiteatri kassa. Nimelt väitis meie kohalik kontakt, et õhtusele etendusele ei ole võimalik pileteid saada, kõik on välja müüdud. Meile omase jonniga ei suutnud me siiski olukorraga leppida. Seda enam, et ooperiteatri kodulehekülje väitel oli kohti veel saada, tõsi küll, piiratud koguses. Nojah… Igatahes ühel hetkel olin ma ooperiteatris kassa ees ja teatasin prouale, et minul on nüüd hjuudž probleem – mul on siin koos minuga neli eestlast ja meie peame õhtusele spektaaklile piletid saama. Ja saime ka! Kassaproua küll vabandas, et antud kohtades on reavahe kitsas (tegelikult oli see täiesti normaalne!) ja mis eriti vahva, kuni 26 eluaastani on pilet poole soodsam!

Väike antiigipoodide tuur lõppes Stadsmissioni poes, kus seekord oli ainult üks kell ja seegi natuke kole. Seega traditsioon on murtud – lahkusin poest ilma ühegi seinakellata:)

Järgnevalt külastasime kuningalossi. Väga kiire ülevaade Rootsi valitsejatest ja väike mäluvärskendus seoses Põhjasõjaaegsete sündmustega. Üldiselt on palee seest oluliselt enamütlev kui väljast. Majas oli väga hea õhkkond. Tavapärastest paleedest kuidagi soojem ja kodusem. Ühelt poolt ülimalt luksuslik 18. sajandi keskpaik, teisalt Põhjamaine väärikus ja teatud reserveeritus, kokkuvõttes ilus!

Kuningalossi meenetepoes kerkis pähe taas üks vana mõte sellest, kui ilus valitsemisvorm monarhia ikkagi on. Loomulikult on tänastes oludes tegemist ju pea ainult esindusorganiga aga sellegi poolest, kogu see kuninglike perekondade traditsioon, kuninglikud tähtsündmused jne loovad mingi illusiooni ühtsest rahvast, teatud alalhoitud väärtustest ja süsteemist. Juba ainuüksi idee tulevase troonipärija kasvatamisest riigipeaks tundub ilus! Väheoluline ei ole ilmselt ka asja äriline pool - meened, mainetooted jne.

Pärast ühildatud lõuna- ja õhtusööki ja väikest kohvikooki oli aeg sammuda ooperiteatrisse. Esimene eripära oli see, et publik lasti esimesest fuajeest edasi garderoobidesse ja jalutussaalidesse alles 30 minutit enne etenduse algust. Aga see selleks - viimasel hetkel saadud kohad olid täitsa normaalsed:)

Etendus ise (Uinuv kaunitar ehk siis kohalikus keeles Törnrosa) valmistas kerge pettumuse. Ilmselt oli selle taga peamiselt eelnevalt üles krutitud eeldus. Ma ei saa küll pidada ennast mingiks tantsuguruks aga kui ikka üks peaosalistest koperdab, teise piruetid laperdavad jne siis tekib keelele pisut ebameeldiv maitse. Tantsuliselt suutis veennda ainult prints (Daniil Simkin), kelle liikumine jättis tõeliselt puhta, energilise ja ilusa mulje.

Ka lavastuslikult oli kohti, mis mõjusid pigem kummalise kui vahvana, sama võiks öelda kostüümide kohta. Viimase osa ball mõjus pigem lasteetenduse karnevalina ja ilmselt häirisid kõige enam kostüümid. Kõrvalosaliste liiga lapsikult naiivsed ja jõulised visuaalsed kujud (Punamütsike ja Hunt, mingi suvaline konn, Lumivalgeke jne) olid kuidagi liiga pealetükkivad.

Kokkuvõtteks vist võib öelda, et hea, aga mitte super. Kogu etenduse tempo kulges paraja kiirusega, igav ei hakanud. Samas ei tekkinud kordagi wau-tunnet või muud eriti äratavat.

Ka orkester jättis pisut soovida. Tehniliselt oli kõik hästi aga taas - Tšaikovski emotsiooni oli minu jaoks vähe. Kogu õhtu oli kuidagi sordiini all ja mingitel hetkedel tundsin korralikust fortest või kuuldavast mängurõõmust puudust.

Samas tekkis ka mõte, et võibolla oleme oma ülevoolavate emotsioonide või üllatustega ka lihtsalt ära hellitatud. Oleks ju ilus, kui suudaksime pisut lihtsamalt kogeda õnne- ja naudingutunnet? Kui iga kord ei peaks meid raputama või kogema midagi enneolematut. On kuidas on, oli ilus õhtu!