Tänase googeldamise käigus sattusin oma blogile, mida ei ole enam väga ammu täiendanud. Ma ei tea, kas tegemist on mingi nostalgiahoo või muuga, aga otsustasin, et võiksin ense väljakirjutamise vähemalt mingil määral siinses vormis taastada. Ei tea lubada, kuivõrd jätkusuutlik see lubadus saab olema aga võibolla sellest isegi midagi tuleb. Aeg-ajalt olen tundnud puudust pikkemast mõtte avaldamise võimalusest, seega proovime...
Vahepeal on elus palju asju muutunud. Ma ei ela enam oma kodus regulaarselt üksi, alates augustist sain endale lapse - vahetrusõpilane, kes jääb minu juurde kuni juunini. Omaette tegemine sellega ju on, et pidevalt jälgida, kas tuba on köetud ja toit külmkapis. Mentaliteet "kui ei viitsi kütta, aitab paksem tekk" kahjuks enam ei toimi. Aga puid enam ise tassima ei pea:) Mingis mõttes olen Finni pärisvanematelt röövinud kõige huvitavama aja... Augustis oli ta alles laps, täna on temas kohutavalt palju muutunud. Mitte ainult see, et ta oli 15 ja sai 16 aga kõik selle ümber. Kõige paremas mõttes hakkab ta inimeseks saama.
Enne last tulid Arknale elama M. ja B. M on minu äärmiselt iseteadlik (tegelikult kohati isegi ülbe, aga sellist sõna ei tahaks ma oma looma kohta kasutada) kass, kes "lubab armuliselt mul enda majas elada". Olen talle selle eest muidugi piiritult tänulik! M. tuli G. juurest umbes kahekuusena. Alguses julgest kuid äärmiselt "nunnutavast" kassist on kasvanud pea aastane tugeva iseloomuga loom, kes teab, milline on tema koht koduses hierarhias (tema silmis oleme meie kõik ülejäänud loodud selleks, et temal tore oleks).
Kass on hakanud eristama telefoni äratuse tooni ja tavalist kõnehelinat. Kui keegi peaks mulle enne äratust helistama, ei tee ta sellest välja ja võime kõne lõppedes mõlemad voodis edasi vedeleda. Kui ma peaks aga pärast äratuse helinat voodisse jääma, langen üldiselt kassirünnaku ohvriks kuna see helin tähendab ju seda, et on saabunud hommikusöögi aeg! Aga sellele kõigele vaatamata on mul hea meel, et ma tohin tema majas elada... Mõnikord on ju täitsa vahva, kui ta Sulle nurrudes uksele vastu tuleb või siis Sinu koju tulekut köögiaknast jälgib, rääkimata öisest jalutsis nurruvast soojast kehast.
Minu teine ja kordades suurem loom on koer. Valdavalt elab ta õues, kuna iga tema tuppa toomine on lõppenud totaalse katastroofiga suurele osale toas olnud esemetest. B. on umbes 70 kilo kaaluv hüperenergiline kutsa, kes on valmis absoluutselt igal hetkel Sinuga mängima. Ma siiralt imetlen oma naabrite kannatlikkust - B. nimelt võtab oma koduvalve funktsiooni äärmiselt tõsiselt, eriti öösiti. Tema ülisotsiaalsest iseloomust johtuvalt olen sunnitud tema liikumisvabadust ketiga piirama (vastasel juhul keegi teine vist külas koera pidada ei saaks) kuid B. ei lase ennast häirida - valvata saab ka helilisi meetmeid kasutusele võttes. Ilmselt ei ole külas enam kedagi, kes ei teaks, et minu maja hoovis on koer!
Teatud päevadel nädalas etendub Arknal etendus "B. jalutab oma peremeest". Mul on endiselt säilinud illusioon, et ma viin koera jalutama, paraku reaalsus on pisut erinev. Samas ei saa ma öelda, et ma seda ei naudiks. Minu öisest eluviisist lähtuvalt jääb suur osa neist jalutuskäikudest õhtusesse aega, mis meie kliimas on tihti väga pime. Lastes koera vanas mõisapargis vabalt jooksma, jookseb tihti kaasa ka enda mõte. Sõna "vana" on antud kontekstis muidugi subjektiivne, kuna Arkna mõisa praegune häärber ja selle juurde kuuluv park on võrdluses oma vendadega oluliselt uuem kuid kaasaegses ehituskontekstis on ka see hoone juba "väga vana". Ja nii ma siis tuian seal pimedal alleel, peas igasugu mõtted, unistused ja probleemid. Mõnikord saab mõne asja isegi selgeks mõeldud!
Teine suurem elumuudatus on see, et käin taas ülikoolis. Ma ise nii väga loodan, et seekord ma ka jõuan sellega kuskile. Ja samas ma nii kohutavalt naudin kogu seda protsessi... On lihtsalt ülivahva olla kord kuus eemal ja tegeleda hoopis muude asjadega hoopis teistel eesmärkidel. Sellele kõigele lisandub ka minu kirg ajaloo vastu - hetkel on see kõik veel umbes nagu esimene armumine, kus kõik tundub nii vahva, puhas ja ilus!
Aga nüüd siis praegusesse aega ja inimestesse.
Laupäev möödus peamiselt Tallinnas. Taaskord võiksin kiita Solarises asuvat Apollo poodi. Olen sealt varasemalt väga häid lugemissoovitusi saanud kuid seekordne klienditeenindus ületas absoluutselt igasugused ootused! Nimelt sadasin ma sinna sisse koos oma keskaja loengu kohustusliku kirjanduse nimekirjaga. Pärast esimese, äärmiselt mahuka köite üles leidmist näidas süsteem, et neil on olemas ka üks teine trükis. Kuna tegemist on äärmiselt õhukese väljaandega, mis on üheaegselt nii üldajalugu, elulugu, poliitiline ajalugu kui ka usku puudutav, oli selle leidmine äärmiselt keerukas. Kaks kena inimest jooksid mööda poodi ringi, tulemuseta. Ostsin siis selle esimese köite välja (makstes muide tehti mulle tavapärasest pisut suurem soodustus koos vabandusega, et pidin nii kaua ootama) ja panustasin raamatukogule. Jõin oma kakao ja suundusin Estoniasse Kooriühingu aastakontserdile. Umbes tunni pärast helistas mulle võõras number... Kõnele vastates sain teada, et nad olid selle raamatu siiski üles leidnud ja see ootab mind Apollo kassas. Super!
Ja siis tuli see Aastakontsert. Alguses kontsert nagu kontsert ikka, lõpuks aga päris suur üllatus. Selle ümber jutustamine oleks vist mõttetu, lühikokkuvõte on siin:
http://www.virumaateataja.ee/1116870/solare-kuulutati-aasta-kooriks/
Sellised asjad teevad rõõmu. On tore, kui märgatakse ja on tore kui tead, et oled olnud kasvõi pisitilluke osa sellest kõigest!
... ja ongi aeg minna Solare proovi:)
K.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar