Mitte mingisugust vaimustust ei ole… Viimased päevad on kuidagi möödunud ilma et ise päris täpselt viitsiks nende kulgu suunata. Teisipäeval oli üks raske nõupidamine üle pika aja. Raske vist peamiselt isiksuste mõistes. Mingitel hetkedel on tunne, et kehastan sedasama minu jaoks ebameeldivat tüüpkarakterit, kes näeb iga asja taga kolli ja kelle igasuguse vaimustustuhina tõmbab tagasi teatud ettevaatlikus ja reservatsioon.  Väike leevendus päevas oli õhtune kooriproov Lüganusel.

Kohati on see päris kummaline, kuidas üks seltskond võib Sulle rõõmu teha. Vaatamata päevale või olukorrale on seal alati kuidagi hästi, kuidagi korras ja paigas. Sealne proov lõppeb alati heas tujus ja see kõik on kuidagi ütlemata soe ja armas. Kisub vist pateetiliseks?

Omaette nukker on kogu teema juures see pidev „meestepõud“ väikestes segakoorides. Pisut kurb on, kui sul on tublid naised ja paar üksikut tubli meest aga teatud kohtades jääb segakoor lihtsalt pisut vajaka, sest ei ole füüsiliselt ühtegi bassi… Aga kuhu see kõik välja jõuab, ei tea. Vaadates kooriühingu aastakontserte või Tuljakut on tunne, et justkui ongi juba hästi. On palju uusi värske pilguga koore ja ega paljud vanadki kehvad ole. Ja seal samas on näiteks idas tunne, et ega ikka ei ole küll liiga palju neid inimesi, kes viitsiks. Alati võib ju muidugi ka küsida, et kas peaks? Samas oleks ju tore…

Tänasesse (kolmapäeva) jäi maha hulk raha, mille eest sain loodetavasti oma auto taas korda. Üle pika aja kapitaalne remont, mis paraku väljendub ka pangakontol üpris märgatavalt. Aga mis seal viriseda, küllap saab:)

Tänasesse lõunasse jäi üks äärmiselt kummaline kohtumine, mis tegelikult endiselt pisut kraabib. Nimelt tekkis mulle eelmise aasta lõpul üks uus tuttav – vanem entusiastist proua, kes soovis anda oma panuse Rakvere kultuuriobjektide arengusse. Teatud põhjustel projekt siiski ei elustunud. Samas kuna tegemist oli teatud mõttes äärmiselt huvitava isiksusega,  soovisin antud kontakti hoida. Viimati rääkisime veel aasta lõpus kuid nagu ikka, jäi siis kõik aastalõpu sagina varju.
Nojah, täna siis kohtusime juhuslikult ühes söögikohas. Minu teretuse peale sain vastu viisaka teretuse justkui võõrale. Ei tea, kas tegemist oli mitte ära tundmise või mitte ära tunda tahtmisega aga igatahes mingit kontakti meil seal ei tekkinud. Homme peaks otsustama, kas peaksin talle helistama ja olukorda selgitama või mitte. Ei tea, igatahes on see pisut häiriv.

Õhtul hakkas väga korralikult sadama. Seega otsustasin pärast õhtusööki lumelabida haarata, vältimaks enesetappu homme hommikul. Viimasel ajal on tavaks saanud, et pärast lume rookimist käin koeraga jalutamas. Tõele au andes otsustasin seoses tuisiga sellest täna loobuda. Panin labida seinaäärde ja hakkasin tuppa minema…. Ja siis sain B.lt umbes sellise pilgu, et: „Kuidas Sa seda teed? Ma olen kogu see pool tundi siin oodanud ja vaadanud, et kuidas Sa selle lumega mässad. Ja nüüd on ju minu kord lõbutseda“. Loomulikult ei suutnud ma sellele pilgule vastu panna ja nii veetsimegi pea tunni mõisapargis. Ilmselt ei saaks minust kunagi head lapsevanemat – piisab vaid pisut nukrast pilgust ja juba tunnengi ennast süüdi.

Võib-olla kujutame endale seda kõike ette. On ju nii armas mõelda, et mu koer vaatas mind sellise pilguga või et mu kass mõtles sellel hetkel seda, omamata tegelikult ettekujutust nende reaalsest mõttest. Aga samas on vahel hea ennast selliste mõtetega hellitada, see loob mingi mõnusa sooja tunde, mis tekitab rõõmu pikaks ajaks.

Umbes samasse teemasse jääb ka hommikune emotsioon kassiga. Nimelt näeb harjumuspärane päevaplaan ette, et kui kass on öösel oma taldriku tühjendanud, siis üldiselt jääb sinna hommikuks mingi väike suutäis. See hävitatakse ära umbes kaheksa paiku ja sellele järgneb umbes tunnine uinak voodi jalutsis. Üheksa ajal tõusen mina ja pakun kassile värske portsu. Täna oli aga rutiin rikutud. Seoses ühe seminariga tõusin juba seitsme ajal üles. Ilmselt on see taas minu ettekujutuse vili aga kass vaatas mind umbes sellise pilguga, et: „kuule vara nagu veel ei ole või? Ma peaks oma kausi tühjendama ja veel nats magma. Siis tõused Sina ja pärast köögis tuiamist ja kohvi saan mina oma värske söögi“.

Oli kuidas oli, päev on jälle läbi. Koer magab hoovis, ahi on köetud ja mõnusalt soojust õhkamas ja kass magab voodi ees põrandal. Tõeline väikekodanlik idüll!