Ma hoian su käsi mu kallis,
kui tuju sul nukker ja hall,
mu kingitud villases sallis,
ei tundu nii käre külm talv.

Ma korjan su üles kui langed,
ja üksinda tõusta ei saa,
ei hooli, et väljas on hanged,
mu juures küll sooja sa saad.

Ent oled sa mõelnud või tundnud,
mis saab, kui mind enam ei ole,
kui endasse tagasi tõmbun,
kui sulle mind enam ei ole.

Võib olla sul jäävana tundun,
kui meri või põline laas,
kui taevas, mis peakohal kumbub,
kui kaste auramas maas.

Ent minulgi vahel on valus,
kui peitma pean pisaraid.
Ma tean ju sa kergelt ei talu,
mu kurbuste tagamaid.

Kas aimad kui habras on niit,
mis mind sinu või eluga seob,
ja jäädavalt minema siit
mind tunnetu hetk, minu viib.

Kas oled siis mõelnud või tundnud,
mis saab kui mind enam ei ole,
kui endasse tagasi tõmbun,
kui sulle mind enam ei ole.

Kui mind enam ei ole,
pole sinule olemas,
kui mind enam ei ole,
pole sinu jaoks olemas.

Urmas Alender / Kui mind enam ei ole