liikumatu ent öö mustal siidil,
kui valvur jäetud üksi valgustama vett,
mis viib une vanal eremiidil ja aina pöörleb,
voolab taevast üle ning lihvib puhtaks unelevaid hingi.
Tekk katab pehmelt mäe ja orusüle ja valgeid helbeid pöörleb ümberringi...
kuid mina valvel: erk ent liikumatu,
palg kummargile kohal hapra rinna ning kuulatan,
meel unund lumesattu, ta hingamist... täht jäänud sinna,
ööst muutma sügavaks mu hinge hurma.
Ah valvata - või maitsta õilsat surma.
Nuusktubakas ja vein ja kaunis naine - neid, issand, anna meil, et poleks kaine.
Kui terved rahvad tõusvad üles hauast, siis minagi ehk kerkin kõrtsilauast,
et oma kolmikainsusele anduda - ja ikka üksnes sellele, võin vanduda!
tõlkinud Indrek Hirv
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar