PÖFF ja mis kõik veel

Nädala algus oli selline, nagu nad viimased paar kuud on olnud. Kool, tunnid, töö ja kooriproovid...
Reede õhtul asusin PÖFF-i külastama. Esimene seanss oli pisut ebaõnnestunud. Seoses tehnilise probleemiga ei olnud taanikeelsel filmil subtiitreid.

Õhtul läksin vaatama filmi "Leierkastiviis" ja see oli sõna otseses mõttes rabav. Vaatamata oma väga pikale kestvusele naelutas see mind sõna otseses mõttes ekraanile. Pildiliselt kui mitte ilus, siis igatahes mõjuv film suurepäraste kaadritega ja loomulikult vapustav sisu.
Laupäeva hommikul vaatasin Rootsi filmi "Tüdruk" mis oli samuti väga hea!

Üks tore asi juhtus veel: leidsin raamatupoest Tallinna Kammerkoori uue albumi pealkirjaga Paradisi Gloria. Kellel veel ei ole siis julgen soovitada, väga ilus!

Laupäeva pärastlõunal tekkis mul mingi sisemine probleem, millega maadlesin õhtuni. Mingi oluline emotsioon kadus minu seest ära ja ma ei leidnud seda üles. Täna ma enam ei tea, kas leidsin selle taas või tekkis selle asemele midagi uut. Igatahes näen nüüd elu taas pisut teistmoodi. On see nüüd hea või halb, ei tea...

Laupäeva õhtuks jõudsin maale. Olin peale oma erinevaid sisemisi rändamisi metsikult väsinud ja seega oli igasugune seltskondlikus välistatud. Vajusin juba mulle valmis tehtud voodisse ja magasin 13 tundi järjest! Hommikul oli elu taas ilus.
Maal on alati tore. Isegi kui oled üksi kodus tunned kaudselt, et Sinu eest hoolitsetakse. Maal on ema ja vanaema ja kõik ülejäänud inimesed ja see kõik teeb elu ilusaks.

Varahommikul unesegases olekus tekkis minu pähe uus fantaasia Norra mõisast. Üks järjekordne mõte, mis ei saa ilmselt mitte kunagi teoks. Võibolla just teostamatus ongi see, mis selle asja ilusaks teeb. Igatahes pean ma sinna lähitulevikus minema.

Täna sõitsin läbi Tapa taas Ida-Virusse. Kõik räägivad, et praegu on väljas kole aga EI OLE! Sügisel (ka sellisel, mida nimetatakse sombuseks, poriseks, lägaseks jne.) on oma ilu, võlu ja valu! Seda ei saa võibolla näha aga seda peab tundma. Sedasama natuke segast Maarjamaa-armastust, mis peaks meis kõigis kuskil sees olema.

K.