Aga mis on veel kergem seedida kui raamatutest kirjutatud raamat? Kino on veel kergem, sest see on mitmel korral mäletsetud ja seeditud raamat. See on enamasti sama kerge kui kõrts ja kohvik, kirik ja kabel. Mina vajasin praegu midagi, mis oleks kõigist kõige kergem, sest mu meel oli haige ja süda raske. Ma vajasin unustust. Nõnda siis otsustasin minna kinno, kus võis pimedas omaette suikuda, kuna silmist möödusid tuttavad, peaaegu ükskõiksed sündmused ja kuulmeid paitasid kulunud helid. Aga sealgi pidin ma mitu korda paika vahetama, sest ikka sattusin ma inimeste kõrvale, kes vahetpidamata sosistasid, valjusti pealkirju lugesid, väsimatult mugisid, nagu oleks neil kilogrammide kaupa söödavat kaasas, või laule kaasa ümisesid ja vilistasid. Mind häiris täna seegi, kui minu läheduses südamest naerdi või kui taskuist ja käsikottidest otsiti rätikuid pisarate pühkimiseks või ninanuuskamiseks. Täna tehti seda ainult nagu minu kiuste.
Lõpuks ometi leidsin seina ääres vaikse ja rahuliku paiga, kus ei olnud enne mind kedagi ega tulnud ka peale mind. Ma oleksin võinud seal kõigest hingest jumalat tänada, et ta on inimesi valgustanud ja lasknud suure hoone püstitada, kuhu nad tulevad kokku kui kirikusse ja viidavad ometi aega, nagu oleksid nad kõrtsis.
/Ma armastasin sakslast/
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar