Remarque. Lissaboni öö. Sugulased ja pereelu

Lugesin eile niiöelda "ühe hingetõmbega" läbi Remarque "Lissaboni öö". Ühest küljest oli see tingitud sellest, et seoses haigusega on mul ju nüüd palju aega, teisalt läks raamat ise nii nobedalt, et oleks olnud patt seda pooleli jätta. Mõne koha peal tundsin küll natuke ebareaalset sündmuste jada või siis kerget sentimentaalsust aga kokkuvõttes ikkagi väga hea raamat! Kohati silmipimestavalt ilus, kohati väga armas ja kohati karmilt reaalne. Oluline polegi niivõrd raamat. See on ju pelgalt paber, trükimust ja kaaned. Oluline on lugu ja selles raamatus on lugu olemas. See on haarav, liikuv ja hästi kirja pandud!
Ja lõppresultaat on ka natuke painav. Näha enneolematut vaeva põgenemise nimel ja siis lõpuni mitte jõuda. Samas ongi vist oluline protsess. Tulemus on ainult hetk, mis kustub kohe, kuna inimene seab endale järgmise eesmärgi.

Siinkohal paar hetke raamatust, mis ei peegelda mitte kuidagi selle sisu (selle jaoks peaks loo ise läi lugema). Lihtsalt paar mõtet, mis hakkas silma.

/.../ Ma ei erinenud peaaegu üldse inimestest, kes mind ümbritsesid. Blond aarialane on saksa legend, mitte tegelikkus.
Vaadake läemalt Hitlerit, Goebbelsit, Hessi ja teisi valitsuse võimumehi - iseenesest peaksid nad kõik iseenda silmis juba küllaldaselt oma kujutluse alusetust tõestama/.../

Aarialane pidi olema ju blond, sihvakas ja pikka kasvu. Hitler?
Invaliidid kui nõrgem pool tuli hävitada puhta rassi edasi kandmiseks - Goebbelsil oli köntjalg.

/.../ Hotelli ligidal kuulsin summutatud kõnelust ja samme. Kaks SS-meest tulid ühest majast välja ja tõukasid kedagi enda ees tänavale. Ma nägin mehe nägu tänavalaterna valgel. See oli kitsas ning vahakarva ja paremast suunurgast jooksis must verenire üle lõua. Pealagi oli tal paljas, kuid meelekohtadel kasvasid tumedad juuksed. Silmad olid pärani ja täis sellist kohkumust, mida ma enam kaua polnud näinud. Mees vaikis. Ta saatjad tõukasid ja tirisid teda läbematult edasi. Ka nemad ei teinud kära. Kogu vaatepildis oli midagi masendavat, tontlikku. SS-lased vaatasid mulle vihaselt ning väljakutsuvalt otsa, kui nad minust möödusid, ja vang põrnitses mind kivinend pilgul, tema vaevalt märgatav käeliigutus kutsus appi ja ta huuled liikusid, ehkki häält ei olnud kuulda. See oli inimkonna igavene vaatepilt - vägivalla sulased, ohver ja too igavene kolmas - pealtvaataja, kes ei tõsta kätt, ei kaitse ohvrit ega püüa teda vabastada, sest ta kardab omaenda julgeoleku pärast, ja selle tõttu ta julgeolek ongi alati ohus/.../

/.../Iroonia on siingi omal kohal. Kui Helen ja mina oleksime omaks võtnud, et oleme natsid, siis oleks meie käsi paremini käinud - meid oleks erilaagrisse viidud. Sellal kui meie nälgisime ja külmetasime ja kannatasime kõhulahtisuse all, nägim ma ajalehtedes pilte interneeritud saksa vangidest, kes polnud emigrandid; neil olid noad ja kahvlid, toolid ja lauad, voodid, tekid ja isegi omaette söögiruum. Ajalehed olid selle üle uhked, kui viisakalt vaenlast koheldakse. Meiega polnud vaja nii ettevaatlik olla; me ei olnud kardetavad/.../

E. M. Remarque "Lissaboni öö"
Saksa keelest tõlkinud: V. Tomberg

* * *

Suguvõsadraama

Kuus aastat tagasi sõlmiti teatud inimeste vahel teatud kinnisvara osas teatud kokkulepped, mis said ka kirjalikult vormistatud. Tänaseks on paraku inimesed selle suure tõenäosusega tahtlikult unustanud ning taaskord möllavad emotsioonid. Pisarad, karjumine, hala ja muu selline. Masendav.

K.