Peterburg II (tsenseeritud)

Esimene päev

Niisiis alustasin ühe imetabasel hommikul oma järjekordset reisi Peterburi suunal. Hommik nagu hommik ikka koos väikese sissemagamise ja ilusa ilmaga. Õnneks jõudsin siiski õigeks ajaks. Ilm paraku muutus halvaks juba maakonna piiril (läksime seekord Pihkva kaudu).
Juba piiril tundsime kohaliku bürokraatia õnne. Nimelt olid meil varem täidetud migratsioonikaardid (sellised valged lehekesed, mille peab täitma iga riiki siseneja). Piiril pidime need uuesti täitma, kuna meie kaartide järjekorranumbrid olid Narva omad. Aga võibolla on seal siiski suur vahe ja ma lihtsalt ei mõista seda imeliselt töötavat suurt masinavärki.
Lõpuks siiski me üle piiri saime ja esimene sihtpunkt, Petseri klooster oli käeulatuses. Enne seda veel ka lõuna kohalikus udupeenes toitlustuskohas. Siinkohal ei saa jätta mainimata, et on tõeline kunst vamistada täiesti maitsetut toitu! Ma arvan, et sellise saavutuseni küündivad vähesed ja need vähesed elavad eranditult Venemaal.
Petseri klooster: Ma ei saa kahjuks öelda, et klooster oleks mind põlvist nõrgaks võtnud. Jah, suur ja võimas kompleks aga noh... Eks minge ja vaadake ise järele. Minu jaoks oli meeldejäävaim keisrinna tõld.
Petserist edasi suundusime Pihkvasse. Iga hetega tundus ümbritsev maa üha trööstitum. Kõik oli kuidagi hall, must ja masendav. Oma osa selles mängis võibolla ka ilm, selline kergelt uduvihma kallav hall taevas.
Pärast linnaekskursiooni viidi meid hotelli. Antud juhul oli tegemist ühika tüüpi majaga, kus puudus soe vesi. Ei saa öelda, et see oleks meeldiv olnud aga oli võimalik ellu jääda. Aknast avanes vaade ööklubi katusele ja ilma igasuguse haljastuseta elumajade hoovile. Klubi oli kuhjanud katusele kõik oma ehitusjäägid...
Viimasel ajal on üldse tekkinud mingi hellusehetk katusevaadete vastu.

Teine päev

Öö laudkõval voodil jättis ellu. Hommikusöök jäi paraku minust taldrikule, kuna kaks roosat keedetud sardelli ja vesine munapuder ei suutnud minu unises peas ühtegi isuraasu äratada. Alustasime teed Peterburi suunas vahepeaustega Gdovis (Eestipäraselt oli vist Oudova).Ümberringi taas mustus, sodi, hoolimatus ja räpakus /.../.
Lõunasöök Peterburis oli pehmeltöeldes kohutav. Tegelikult oleks hea näha, kuidas needsamad reisifirmade reisikorraldajad seal sööks... Aga söödud sai ja õnneks asus lähedal ka korralik kohvipood, mille hea kohviga sai kõik alla loputatud. Õhtune hotell ei erinenud oluliselt eelmisest. Ainult voodi oli pehmem ja soe vesi oli olemas, hurraa!

Kolmas päev

Päeva kõige eredam elamus oli ilmselt Kunstikambri Peetri kollektsioon – kogu erinevatest väärarnegutest piiritusanumates. Peeter-Pauli katedraal oli muidugi ka imetlusobekt omaette. Lisaks sai külastatud Kroonlinna, natuke ka linna kaubandust kammitud ja jalutatud mööda klassikalisi turismiobjekte (a´la Iisaku katedraali vaateplatvorm).

Neljas päev

Peterhof – rohkem pole vist vaja midagi kirjutada. Piiriületus oli seekord suhteliselt piinav aga lõpuks olin taas kodus...:)

Endiselt imetabane linn!

K.