...

MU EMA
Leelo Tungal

Kaugeneb laul, tumeneb mühaks.
Kõigil on pidu, kuid minul on püha.
Tumedal õhtul vaikses maailmas
valvavad mind kurvad tõsised silmad.

Kaugeneb, tumeneb kellade müha.
Jälgib mu samme mu ainus ja püha.
Siis kui on valu mu ümber ja üle,
leian ma üles ta ootava süle.

Siis, kui mu silmad on kildudeks löödud,
leiab ta sõnad, mis pole veel öeldud.
Siis, kui mu rõõmust jäänud on rusud,
leidub veel üks, kes mind hoiab ja usub.

Jälle ma lähen su hellusi kandes.
On, nagu miskit peaks paluma andeks.
Võlg, mis vaid suureneb, haiget teeb üha,
teebki mu emast nii suure ja püha.