10.10.2008

Käisin kinos „Mamma Mia´t” vaatamas. Enne seda veel kohv koos ühe tuttavaga. Film oli päris ahe. Või noh selline kerge absurdikas hea muusika saatel.

Aga sellest eelnevast kohvijoomisest on küll üht-teistJ Mu arve oi umbes 50 krooni. Ulatasin siis neiule 500 kroonise rahatähe. Tema vastab, et tal ei ole tagasi anda, makske kaardiga. Kaarti mul paraku kaasas ei olnud. Küsis siis minu id-kaardi pandiks ja saatis mu linnapeale raha vahetama. Hea kül, käisin ära. Tagasi tulles julgesin mainida, et tegelikult pole see väga minu mure, kuidas nemad mulle tagasi maksavad. Mina kliendina ei pea mööda linna jooksma ja raha vahetama. Ma saan aru, et tal pole vahetusraha ja saalis on inimesi aga mäletan enda kohviku ajast veel küll seda, et kui kliendil ei ole peenraha siis on ikka teenindaja asi, kuidas arveldatud saab. Mina sain paraku ainult sõimuvalingu, et kas ma tahan kuskie helistada ja ma olen ikka üks idioot. Kui oma id-kaardi tagasi küsisin, visati see mulle ülbelt letile.... Kole luguJ

10.10.2008

Viimastel nädalatel midagi põrutavat juhtunud pole. Tasapisi hakkan oma töösse sisse elama (ehk siis tööpäevad muutuvad iga päevaga sisukamaks). Töö peamine pluss on vist see, et ümberringi on hästi meeldivad inimesed. Sellised piisavalt (ja mitte liiga) asjalikud ning seejuures ääretult vahvad. Esimene kontsert oli kolmapäeval Sakal. Ilm oli superilus ja inimesi oli päris palju. Muusika ( H. Hanson ) oli suveõhtus supermõnus.

Eilne päev lõppes superilusalt. Väike vein toredate inimestega, väga armas istumine.

Tasapisi tegelen kodu otsimisega. Paar varianti on. Üks on natukene kallis ja teisega läheb veel aega. Seega tuleb kas oodata või siis hinda alla sahmida, elame näeme.

Maal elamine on täitsa vahva. Ümbrus on normaalne, ei ole nii palju närvilisust ja mõttetut sahmerdamist. Asjad voolavad ise õiges suunas.

Loomulikult jätkuvad meeldivad ja huvitavad kohtumised kohaliku elamiskultuuriga. Reedel käisin Sillamäel. Auto peatasin poe ees, millele olu suurelt aknale maalitud „Odav joogid”. Järgnes sisukas vestlus koristajatädiga.

Mina: „Tere! Kas Te oskate öelda, kus on Vagas´e reisibüroo?”
Tädi: (vene k): „oi lapsuke, ma ei räägi eesti keelt. Ainult vene keel.” ( sellele järgneb maailma kõige ausam naeratus, mida ma näinud olen )
Mina: „Nu turismbüro”
Tädi: „Aa.... daa daa. Nu vot tam ( viipab käega )”.
Mina: „spasiba”

K.