Suvine London

Eelkõige tänu Annele tekkis võimalus veeta mõned päevad Londonis. Olin siin viimati umbes 15 aastat tagasi, aga tõtt öelda mäletan sellest eelkõige toredat aega, mis sai veedetud Timoga. Veel enne seda sai kunagi ka poistekooriga Inglismaal bussireisil loksutud, sellest ajast mäletan täpselt kolme asja: Warwicki lossi, Tussauds'i muuseumi ja kaks nädalat bussis vaheldumisi kedranud täpselt kahte filmi - Džungli George ja Üksina kodus 2. Seega kulus pisut teadlikum ja asjalikum külastus igati ära.

Kasutan vaatamisväärsuste kirjeldamisel osaliselt ka Wikipedia infot (endal lihtsalt ei ole see kõik meeles).

London võttis meid vastu 34 kraadise soojusega. Pisut väsitav, aga tegelikult enam-vähem talutav. Mõni aeg tagasi Brüsselis tundusid samad temperatuurid märksa tüütumad.

Pisut pelgasin brexiti-järgset piiriületust, aga tegelikult läks kõik ülimugavalt. Olles eelnevalt täitnud vajalikud dokumendid ning passi süsteemis registreerinud, läheb kõik väga kiiresti ja sujuvalt. Gatwickist kesklinna saamine oli seoses hilinevate rongide ja muutuvate platvormidega märksa suurem väljakutse. Aga peale paari pisikest eksimist ja rongivahetust jõudsime siiski kohale. Elasime tagasihoidlikus ja askeetlikus, kuid täitsa normaalses hotellis Kensingtonis. Tuba on väike, magamiseks piisab. Tulime lõpeks linna, mitte hotelli.

Ega me esimesel õhtul midagi peale naabertänavate kaardistamise, lähima toidupoe leidmise ja hommikuks kohvikoha välja valimise teha jaksanud.

Kuna Inglismaa on Eestist kaks tundi maas, oli hommikune ärkamine lihtne. Tegime naabertänavas asuvas magusakohas kohvid-croissantid ning asusime teele Heveri poole. Kuna Anne on aastaid lugu pidanud oma nimekaimust Anne Boylenist, siis oli üheks reisiplaneerimist tõuganud ideeks justnimelt tema lapsepõlvekodu külastamine.

Heveri loss asub Kentis Edenbridge'i lähedal, umbes pooleteise tunnise teekonna (rong+jalutuskäik) kaugusel Londoni südalinnast. Inglismaa kuninga Henry VIII teine ​​kuninganna Anne Boleyn veetis seal oma varase nooruse pärast seda, kui tema isa Thomas Boleyn selle 1505. aastal päris. Hiljem sai see kuningas Henry VIII neljanda naise Anne of Clevesi valdusesse.

Lossi vanim osa pärineb aastast 1270 ning see koosneb väravahoonest ja müüriga ümbritsetud trepikojast. Geoffrey Boleyni lapselaps Thomas Boleyn päris lossi aastal 1505. Ta elas seal koos oma naise leedi Elizabeth Howardi ja nende laste George'i, Mary ja Anne'iga (Henry VIII tulevane naine). Anne sündis Blickling Hallis (tema sünniaasta pole kindel), kuid elas Heveris, kuni saadeti aastal 1513 Habsburgide Hollandisse, et saada haridust ertshertsoginna Margareti õukonnas. Henry VIII kasutas Annega kurameerimiseks sageli lähedal asuvat Bolebroke'i lossi.

Kinnistu sai Henry VIII valdusesse pärast Anne isa Thomas Boleyni surma 1539. aastal. Ta kinkis selle Anne of Cleves'ile 1540. aastal osana nende abielu kehtetuks tunnistamise järel sõlmitud kokkuleppest. Valdus käis hiljem läbi erinevate omanike, kuni 1903. aastal omandas ja taastas selle Ameerika miljonär William Waldorf Astor, kes kasutas seda pereelamuna. Ta viis lõpule restaureerimise, lisas Tudori küla (tuntud ka kui Astori tiib) ja Itaalia aia, et eksponeerida oma kujude kollektsiooni.

Londonist saab sõita rongiga Heveri jaama, kust viib maaliline jalutuskäik sõna otseses mõttes üle lambakarjamaade lossini. Inglismaa maastik, kerge õhus hõljuv lambasõnnikuaroom ja inimestega harjunud (ehk siis neid täielikult ignoreerivad) loomad - väga mõnus pooltund!

Lossini jõudes on vist esimeseks üllatuseks selle väiksus. Mitte, et ma arvaks, et keskaegsed hooned peaks hiigelsuured olema, kuid fotod on petlikud - keset vallikraavi asuv loss on oma mahult mõne suurema Eesti mõisa mastaapides (kui muidugi jätta välja Astori tiib). Aga sellele vaatamata on tegemist äärmiselt sümpaatse paigaga. Nii loss kui seda ümbritsevad aiad pakuvad põnevust mitmeteks tundideks. Äärmiselt tore paik!

Kohe lossi kõrval on Henry XVIII nimeline pubi, kus saab ausalt kõhu täis. Täpselt selline kõrts, nagu me neid erinevatest BBC seriaalidest oleme harjunud nägema. Pisut kallis (mis on vist arvestades turismisihtkoha naabrust mõistetav), aga igas mõttes aus koht.

Londonisse tagasi jõudes käisime veel ära Buckinhami palee ees, jalutasime mööda kuulsast Downing Streetist (tänavale endale turvakaalutlustel ei pääsenud) ning Big Benist. Pea 20 000 sammu, mitmed "kohustuslikud" punktid käidud. Suurepärane päev!

Õhtul astusin läbi hotelli naabruses asuvast Kensingtoni vanimast siiani tegutsevast geibaarist. Baar on loodud aastal 1998 ning absoluutselt kõik, alates sisustusest ja lõpetades töötajatega, on pärit sellest ajast. Ajaloolises mõttes huvitav paik, paraku ilmselt kadumisele määratud - lisaks mulle oli reede õhtul baaris 2 klienti.

Reisi teise päeva pühendasime Londonile, esimeseks sihtkohaks Westminster Abbey. Püha Peetri kloostri kirik Westminsteris on gooti kirik, mida ehitati vaheaegadega aastatel 1245–1745. Westminster Abbey on traditsiooniline koht Suurbritannia valitsejate kroonimiseks ja põrmude säilitamiseks. Ja neid haudu seal ikka on!

Paaritunnise jalutuskäigu jooksul saab väga hea ülevaate umbest viiesaja aasta jooksul Inglismaad valitsenud monarhidest (ühel hetkel sai kirik lihtsalt füüsiliselt täis ning valitsejaid ja nende lähikondlasi hakati Windsori matma).

Seda kandiliste tornide ja luksuslike võlvidega gooti stiilis kloostrit peetakse üheks kõige paremaks kirikuarhitektuuri näiteks. Inglaste jaoks on hoone palju olulisem: rahva pühamu, kõige selle sümbol, mille nimel britid on võidelnud.

Peaaegu iga tuntud Inglismaa ajalooline isik on Westminster Abbeyga seotud. Edward Usutunnistaja rajas 1065. aastal sellesse paika, vaatega Parlamendi väljakule benediktlaste kloostri. Harold II oli arvatavasti esimene Inglise kuningas, kes seal 1066. aasta jaanuaris krooniti. Kui ta Hastingute eluajal sõjas langes, krooniti William Vallutaja seal samal aastal. Poeetide Nurgas on Chauceri, Samuel Johnsoni, Tennysoni, Browningu, Charles Dickensi ja paljude teiste kuulsate kirjanike ja poeetide säilmed või tuhk. Samast leiab ka Miltoni, Keatsi, Shelley, Henry Jamesi, T. S. Elioti, George Elioti ja teiste suurkujude mälestusmärgid. Ja loomulikult Handel!

Abbey täidab oma eesmärgi - peale paaritunnist jalutuskäiku tunned ennast üsna väikese inimesena. Jääb vaid loota, et ehk varasemast pisut parema ja avaramana. Väga sümpaatne oli, et nende turistihordide vahel toimus ka igapäevane tegevus - loeti Piiblit, peeti palvuseid jne. Vaatamata minusugustele "klapid peas paaniliselt õiget hauamonumenti otsivatele ohmudele" toimis kogudus oma igapäevaelu rütmis kogu selle segaduse keskel, see oli julgustav ja kinnitav.

Järgmine sihtkoht: London Tower. Loss ehitati aastal 1066 normanni vallutuse käigus. White Toweri, mille järgi kogu loss on nimetatud, ehitas 1078. aastal William Vallutaja ning rahva silmis oli see uue valitseva eliidi rõhumise sümbol. Lossi kasutati vanglana vähemalt alates 1100. aastast kuni 1952. aastani, kuid see polnud kompleksi peamine otstarve. Algusaegadest peale oli see suursugune palee kuninglik residents. Tower on hoonete kogum, mida ümbritsevad kaks kontsentrilist ringkaitsemüüri ja vallikraav. 13. sajandist pärit üldplaan on hoolimata hilisemast ehitustööst ja laiendustest jäänud samaks.

Londoni Toweril on Inglismaa ajaloos silmapaistev roll. Kompleksi on kasutatud mitmel otstarbel: relvaladu, varakamber, loomaaed, kuninglik mündikoda, avalik arhiiv ja Suurbritannia kroonijuveelide kodu. Londoni Tower on üks riigi populaarsemaid turismimagneteid, mille eest kannab hoolt heategevusasutus Historic Royal Palaces ja see kuulub UNESCO maailmapärandi hulka.

Kuna õukond hakkas Towerist tasapisi välja kolima juba esimeste Tudorite ajal ning vahepeal on üht-teist muutunud, siis on paika monarhi residentsina ette kujutada kohati üsna keeruline. Mingil määral annavad elutingimustest aimu kaitsetornidesse rajatud ekspositsioonid. Valge torni väljapanek on pühendatud peamiselt sõjapidamisele - relvad, raudrüüd ja kogu muu selline kola.

Kõige köitvam oli varakamber - Briti kroonijuveelid viimaste aastasadade vältel, sealhulgas ka praeguse kuninga omad. Ja vast kõige lõbusam eksponaat oli kullatud  punchinõu, kuhu mahub 240 pudelit veini. Kuninganna Victoria olevat armastanud seda erinevatel pidustustel kasutada.

Õhtul astusime läbi veel rahvusgaleriist. Tootsilikult (eelkõige pikka päeva ja hilist õhtut arvestades) tegime ainult poole rehkendusest, ehk siis tiiva, kus on kunst kuni 15. sajandini. Jääb üle vaid brittide ees kummardada: Leonardo da Vinci, Jan van Eyck ja veel niipaljud maailmakuulsad meistrid. Lummav!

Lõpetasin õhtu Sohos, sest on ju täiesti normaalne istuda laupäeva õhtul homobaaris raamatut lugedes ja (ilma ginita) toonikut juues. Ma ei olnud ainus, tutvusin väga toreda (samuti baaris raamatut lugeva) britiga - kirjandus ühendab.

Umbes südaöö paiku hakkasin kodu poole liikuma, sattudes tänavatel pidutsevasse inimmassi. Kuna sport on minust veel kaugemal kui kuu (viimast on vähemalt näha), siis läks mul pisut aega, et mõista - jalgpall. Kiire googeldamisega sain teada, et Inglismaa võitis. Energia, laulvad inimesed tänavatel ja metroos, absoluutselt seisma jäänud liiklus (inimesed võtsid kogu südalinna, sh sõiduteed lihtsalt üle)... Kõiges selles oli midagi üheagselt lummavat ja ähvardavat. Ühelt poolt olid kõik tohutult nakatavalt rõõmsad, teisalt tekkis paratamatult tunne, et kui sellesse ülitugevalt laetud energiahulka satuks säde, siis võiks see täiesti kontrollimatult plahvatada, olgu siis heas või halvas suunas. Igatahes oli see kõik äärmiselt köitev.

Pühapäeviti teevad inimesed väljasõite äärelinna, nii ka meie. Pühendasime päeva Hampton Courtile. Umbes tunnise teekonna kaugusel südalinnast asuv kuninglik palee Londoni Richmondi linnaosas Thamesi ääres.

Palee ehitamine algas 1514. aastal kardinal Thomas Wolsey, Yorki peapiiskopi ja Henry VIII peaministri jaoks. 1529. aastal, kui Wolsey kaotas oma soosingu, andis kardinal palee kuningale, et päästa oma elu. Paleest sai vastuolulise monarhi üks eelistatumaid residentse ja varsti pärast selle omandamist laiendas ta seda, et mahutada oma arvukat õukondla. 1690. aastate alguses hävitas William III ulatuslik ümberehitus- ja laiendustöö, mille eesmärk oli konkureerida Versailles'ga, suure osa Tudori-aegsest paleest. George II oli viimane monarh, kes Hampton Courtis elas.

Lossi ekspositsioon annab kena ülevaate Inglismaa monarhiast (nii poliitikast kui igapäevaelust) alates Henry VIII kuni George II-ni. Tegemist on suure valdusega, kus huvi korral saab veeta vabalt terve päeva ilma, et hetkekski igav hakkaks. Erinevad tiivad annavad ettekujutuse erinevate ajastute stiilist, maitsest ja võimalustest. Tõsi, peamiselt on külastajatele avatud ainult esindusruumid, mis selleks, et õukonda ära mahutada, ei ole just liigse mööbliga sisustatud. Aga üht-teist ikka! Kõige kirkama elamuse andis kunagine köök - pea 10 pada (vanasti kõigil tuled all), mitu hiigelsuurt lahtise tulega ahju. Töötajad on kirjeldanud seda keskkonda kui põrgut, eelkõige just sealse kuumuse pärast.

Kuna ma ei jaksa kogu külastust ümber jutustada (õigemini pole sellel vist liiga suurt mõtet), siis jagan kahte sealt kaasa võetud emotsiooni:

Olles nüüd mõned päevad Inglismaal Henry VIII lugusid kuulnud, julgen arvata, et ega ta päris normaalne ei olnud. Kogu see eneseimetlus, enda probleemide ei tea, kelle kaela ajamine ja igasugune enesekriitika puudumine (Inglismaa monarhidest oli just tema see, kes süüdistas paavste liiderlikkuses) meenutavad tugevalt tänase maailma ühte hullu. Väga sümpaatne oli ühe potentsiaalse uue abikaasa korvi andev vastus Henryle, kui ta järjekordselt endale naist otsis - ma võiks tulla, kui mul oleks kaks pead, kuna ühe võtate te ilmselt maha.

Päeva lõppu jäi aga üks väga kena tund - osalesime kuninglikus kabelis Jumalateenistusel. Esiteks koor - fantastiline. Klassikaline särava tämbriga briti poiste segakoor. Ja sellele vastukaaluks orel - briti omad on kuidagi mahedamad ja soojema kõlaga, kui meil levinud saksa meistrite pillid. Vaatamata minu keerulistele suhetele igasugu süvarahvusliku värgiga laulsin teenistuse lõpus "God save the King" pisaraga silmanurgas. Oli väga helge, soe ja selge tund pärastlõunas.

Esmaspäev oli Londoni ja eelkõige teatri päralt. Alustasime Globes, mis oli seotud William Shakespeare'iga. Esimene Globe Theatre ehitati 1599. aastal Southwarkis, Thamesi jõe lõunakalda lähedal, Shakespeare'i näitetrupi Lord Chamberlain's Men poolt. See hävis tulekahjus 29. juunil 1613. Teine Globe'i teater ehitati samale kohale 1614. aasta juuniks ja see jäi avatuks kuni Londoni teatrite sulgemiseni puritaanide poolt 1642. aastal. Lisaks Shakespeare'i näidenditele etendati siin esmakordselt Ben Jonsoni, Thomas Dekkeri ja John Fletcheri varaseid teoseid. Globe'i moodne rekonstruktsioon nimega "Shakespeare'i Globe" avati 1997. aastal umbes 230 meetri kaugusel algse teatri asukohast.

Globe'i omanikud olid näitlejad, kes olid ka Lord Chamberlain's Meni aktsionärid. Teater ehitati 1599. aastal, kasutades puitu varasemast teatrist The Theatre, mille ehitas Richard Burbage'i isa James Burbage Shoreditchis 1576. aastal. Burbage'idel oli algselt 21-aastane rendileping koha üle, kuhu teater ehitati, kuid hoone kuulus neile täielikult. Üürileandja Giles Allen väitis aga, et hoone oli rendilepingu lõppedes tema omaks saanud. 28. detsembril 1598, kui Allen tähistas jõule oma maakodus, lammutas puusepp Peter Street näitlejate ja nende sõprade toel Theatre'i tala tala haaval lahti ja vedas selle Streeti rannaäärsesse lattu Bridewelli lähedal. Järgmisel kevadel soodsama ilma saabudes veeti materjal üle Thamesi jõe, et see ümber ehitada The Globe'iks.

29. juunil 1613 põles teater maha. Henry VIII etenduse ajal süttis teatrikahur, mis eksis, süüdates puittalad ja katuse. Ühe vähese säilinud dokumendi kohaselt ei saanud keegi viga peale mehe, kelle põlevad püksid kustutati õllepudeliga (toona tarbis pubik seda etenduse jooksul märkimisväärsetes kogustes). Järgmisel aastal ehitati see uuesti üles (kivikatusega).

Nagu kõik teised Londoni teatrid, suleti ka Globe Esimese Inglise kodusõja puhkedes, kui Pikk Parlament lõpetas kõigi teatrite tegevuse 1642. aasta määrusega. See lammutati aastatel 1644–1645, et teha ruumi kortermajadele.

Teatri moodne rekonstruktsioon nimega "Shakespeare's Globe" avati 1997. aastal ooperi "Henry V" lavastusega. See on algse kavandi akadeemiline lähenemine, mis põhineb olemasolevatel tõenditel 1599. ja 1614. aasta hoonete kohta ning asub umbes 230 m kaugusel algse teatri asukohast.

Globe'i nimi viitab väidetavalt ladinakeelsele sentensile totus mundus agit histrionem (kogu maailm mängib näitlejat), mis omakorda tuleneb fraasist quod fere totus mundus exerceat histrionem (sest kogu maailm on mänguväljak) Petroniuselt, Rooma satiiriliselt autorilt, kes oli Burbage'ide ajal Inglismaal laialt levinud.  Teine vihje, mis oli tolleaegsele teatrikülastajale tuttav, oleks olnud Teatrum Mundi (Maailma teater), 12. sajandi filosoofi John Salisbury meditatsioon tema „Policraticuse“ kolmandas raamatus. See sisaldas arutlust Piibli ja paljude antiikaja autorite teatrimetafooride üle.

Globe tuur on kahtlemata väga tore - tunnise jalutuskäigu jooksul räägitakse nii Shakespearest, teatrist kui ka üldiselt 17. sajandi oludest. Väga nauditav aeg!

Globest jalutasime mööda Thamesi kaldapromenaadi (soovitan!) taas Rahvusgaleriisse. Paraku vaatamata sellele "lisaajale" jäi päris palju veel vaatamata.

Õhtu veetsime Kuninglikus ooperiteatris, etenduseks Puccini "Boheem".

Kuninglik Ooperimaja (ROH) on teater Covent Gardenis Londoni kesklinnas. Hoonet nimetatakse sageli lihtsalt Covent Gardeniks, kuna see oli varem kasutusel. ROH on Kuningliku Ooperi, Kuningliku Balleti ja Kuningliku Ooperimaja Orkestri peahoone, mida ühiselt tuntakse Kuningliku Balleti ja Ooperina. Muuseas pange tähele - inglastel on ballett esikohal!

Esimene teater antud asukohas, Theatre Royal (1732), oli oma ajaloo esimese saja aasta jooksul peamiselt teatrimaja. 1734. aastal esitleti esimest balletti. Aasta hiljem algas Georg Friedrich Händeli ooperite esimene hooaeg. Paljud tema ooperid ja oratooriumid olid spetsiaalselt Covent Gardeni jaoks kirjutatud ja nende esiettekanded toimusid seal. Praegune hoone on kolmas teater sellel kohal, pärast katastroofilisi tulekahjusid aastatel 1808 ja 1856, mis tabasid eelmisi hooneid. Fassaad, fuajee ja auditoorium pärinevad aastast 1858, kuid peaaegu kõik muud praeguse kompleksi elemendid pärinevad ulatuslikust rekonstrueerimisest 1990. aastatel.

Suur saal mahutab 2256 inimest, mis teeb sellest suuruselt kolmanda Londonis, ning koosneb neljast looži- ja rõdutasandist ning amfiteatrigaleriist. Kuningliku Ooperimaja trupid nimetati 2024. aastal ümber Kuninglikuks Balletiks ja Ooperiks, kuid hoone säilitab Kuningliku Ooperimaja tiitli.

Boheem oli väga hea! Lisaks suurepärastele solistidele ja orkestrile nautisin väga ka etenduse visuaalset poolt - lava, kostüümid ja liikumine olid täpselt minu maitse. Pigem klassikalised, efektsed, mastaapsed ja suurepäraste detailidega. Kogu visuaal nägi välja kvaliteetne ja eriline. Aga veelkord, ka muusikaline pool oli väga heal tasemel. Lavastus oli tavapärasest vahest pisut lustakam, inglise huumor parimas mõttes. Arvestades Boheemi mingis mõttes rahvalähedast sisu, sobis see minu meelest väga hästi. Klassikaliselt ilus lavastus, väga head muusikud ja kunstnikud - suurepärane tulemus.

Viimase päeva hommikul külastasime Briti Muuseumi. Ma ei suutnud seal üle tunni aja olla (kuigi hoone läbi kammimiseks kuluks ilmselgelt mitu päeva). Esiteks pole arheloogia kunagi minu liiga suur armastus olnud (ja tõele au andes on ka nende eksponeerimisviis pisut igav) ja teiseks, tsiteerides Lonnit: "Eks neid keraamilisi kamme on juba nähtud ka". Meeletult palju inimesi (sh palju kooligruppe), minu jaoks mitte just kõige atraktiivsem ekspositsioon ja... veetsin järgmised poolteist tundi kohvikus raamatut lugedes.

Aga on äärmiselt sümpaatne, et nii Rahvusgalerii kui Briti Muuseum on külastajatele tasuta. Minu meelest on see suurepärane näide sellest, kuidas meie ühisele pärandile on tagatud maksimaalne ligipääs.

Selleks korraks on aeg koju tagasi lennata.