Kuramaa

Peale paariaastast pausi otsustasime Lonniga taas ühe matkakese ette võtta, sedapuhku Kuramaale. Matkapäevade arv ja motoriseeritud transpordi osakaal on teatud valemis seotud meie läbi elatud aastate summa kasvuga, aga tore on ikka.

Hommikul sõitsime Jūrmalasse, kuhu jätsime auto paaris päevaks maha. Linnas on süsteem, et maksma ei pea mitte parkimise, vaid linna sissesõidu eest. Ehk siis kolm eurotukatit masinasse ja seisa valitud platsil, kaua soovid.

Jūrmala on Läti suurim kuurortlinn, mis asub umbes 25 kilomeetrit Riiast läänes. Linna pindala on 100 km2. Jūrmala ulatub 24 km ulatuses mööda Liivi lahte ja Lielupe jõge. 2024. aastal elas Jūrmalas 52 154 inimest, mis teeb sellest suuruselt viies asula Lätis.

Ujumisbasseine ja kuurorte hakati Jūrmalas rajama 19. sajandi esimesel poolel. Vene impeeriumi ajal arenesid Ķemeri, Kauguri, Melluži, Dubulti, Majori, Dzintari ja Bulduri omaette populaarseteks kuurortlinnadeks, mis pärast Läti iseseisvumist ühendati Jūrmala, Sloka ja Ķemeri linnadeks. Jūrmala sai oma praegused piirid pärast Teist maailmasõda, mil sellest sai üks populaarsemaid kuurortlinnu NSV Liidus. Tänapäeval pole Jūrmala mitte ainult kuurortlinn, vaid ka prestiižne elamurajoon.

Jūrmala 24 km pikkune rand koosneb peenest valgest kvartsliivast, mida rannikuhoovus on tuhandeid aastaid minema kandnud. Tormide ajal uhutakse kaldale merevaigutükke ja palju karpe. Jaanuari lõpus - veebruari alguses külmub Liivi laht tavaliselt kinni, kuid rannale tekivad mõnikord tohutud jääpangad.

Jūrmala arhitektuuri iseloomustavad suurepärased puunikerdusdekoorid hoonete fassaadidel ja katusekattetel. Klassitsismi, historitsismi, juugendstiili ja rahvusromantismi, aga ka funktsionalismi tunnused eksisteerivad harmooniliselt koos. Arhitektuurimälestiste nimekirjas on 414 hoonet, ajalooliste hoonete hulka kuulub aga üle 4000 hoone.

Meie esimese päeva tutvus Jūrmalaga jäi üsna põgusaks, samas piisas sellest, et panna kasvama soov siia kindlasti pikemaks tagasi tulla. Sel korral aga istusime bussi ja sõitsime Rojasse.

Roja on küla Kuramaal Talsi vallas. See asub Liivi lahe läänekaldal, kohas, kus Roja jõgi suubub lahte. 2019. aastal oli Roja sadam kaubakäibe poolest Läti suuruselt seitsmes sadam (47 100 tonni). Roja sadam on orienteeritud kalapüügile ja jahtturismile. Alates 2011. aastast toimub Rojas suvine filmifestival RojaL, kus filme näidatakse ka rannas asuval ekraanil.

Kuni 13. sajandini oli Roja piirkond osa liivlaste asustatud Vanema maast. Kirjalikes allikates mainitakse seda esmakordselt 1387. aastal Riia peapiiskopi aruandes sadama ja kaubanduskeskusena, mil see koos Roņi saarega kuulus Riia toomkapituli Dundaga kihelkonna piirkonda. 1434. aastal liideti piirkond Kuramaa piiskopkonna maadega. 16. sajandil oli Roja üks kolmest Kuramaa sadamast, millele anti õigus kaupu välismaale saata. 1873. aastal asutati Rojas Lubezere merekool. 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses ehitati mererannikul purjekaid ja arenes kalapüük.

Sattusime Rojasse pigem hallima ilmaga ja ei saa öelda, et see liiga sügava mulje oleks jätnud. Muidugi tore rannaküla, kus ilmselt ilusa ilmaga on täitsa kena, aga see on ka kõik.

Rojast edasi läksime esimesse ööbimispaika Kolkasse. Kohale jõudes korjas meid autopeale üliaktiivne, pisut isegi pealetükkivalt abivalmis võõrastemaja pidaja.

Kolka (liivi keeles Kūolka) on seotud läänemeresoome keeltes levinud sõnaga: see on võrreldav eesti keelega — kolgas, kolk, soome keeles kolkka — nurk, nurk, nurk, eesti keeles leidub ka tähendust — merelaht. Liivi keeles on see sõna aga tuntud ainult kohanimena, seega on arvatud, et "Kolka" on eesti päritolu nimi. Kuid Kolkasragsi liivi nimetus Kūolka nana tähendab sõna-sõnalt "Kolka nina".

Kolka on iidne liivlaste küla Kuramaal. Esimesed andmed Kolka neeme (Tumisnis) kohta pärinevad viikingiajastust ja on mainitud Mervala ruunikivi pealdises. Mõnede ajaloolaste sõnul ehitas katoliku misjonär umbes 1050. aastal pärast Taani sissetungi Kursasse neemele kiriku.

Sarnaselt muu Kuramaa (ja tegelikult vist Lätiga üldiselt) jääb siingi silma väga korrastatud keskkond. Nii erakrundid kui ka avalik maa on hooldatud, haljastuses kasutatakse palju püsikuid. Kõik on puhas, korras ja sätitud. Väga kena!

Õhtul sai pisut külavahel ringi tuiatud, hommikul jalutasime Kolka neemele. Tegemist peaks olema kõige lähema maismaa punktiga Ruhnu saarele. Ilus (ja läänemerikult külm ning tuuline) rand, kaetud männimetsaga. Mõnus!

Lõunaks jõudsime Talsisse.

Talsi on linn Lätis, Talsi maakonna halduskeskus. Linn asub Kuramaa põhjaosas, Põhja-Kura sääre Vanema mägede loodeservas. Linna tuntakse kui "üheksa künka linna". Rahvaarvult on see Läti 20. asula.

Talsit kui Vanema maa küla (villa Talse) mainiti esmakordselt 1231. aasta Kura lepingus paavsti saadiku Alna Balduiniga ristiusku pöördumise kohta. 1422. aastal mainiti iidset Talsi linna Kura Talsi lossimäe (saksa keeles: pilsahten to Talsen) lähedal, kuid 1434. aastaks oli Liivi ordu ehitanud Dzirnavkalnale Talsi ordu lossi, mis oli osa Kandava orust. Talsit tabas rängalt Teine Põhjasõda, mille käigus algas 1657. aastal katk ja 1659. aastal hävitasid Rootsi sõdurid ordu lossi, mida kunagi uuesti üles ei ehitatud.

Põhjasõda põhjustas suure katkuepideemia, kui 1710. aastal jäi ellu vaid 10 Talsi elanikku. 1819. aastal sai Talsist lossiisanda kohtu (Hauptmannschaft Talsen) keskus, mis allus Tukumsi isandale. 1894. aastal anti Talsile piiratud linnaõigused. 1905. aasta revolutsiooni ajal langes Talsi 3.-5. detsembril täielikult mässuliste kätte ja Vene karistusekspeditsioon pommitas seda kahuritega.

Klassikaliselt ilus, suvises vaikelus tiksuv linnake.

Teise päeva õhtuks jõudsime Ventspilsi ja see lühike külastus jättis väga sümpaatse mulje!

Nimi tuleb linna läbi voolavast Venta jõest. Ligi 33 tuhande elanikuga on see riigi suuruselt kuues asula. Ventspils on oluline oma jäävaba sadama poolest, linna peamine sissetulekuallikas viimastel aastakümnetel oli transiit, mis võimaldas linnal pärast Läti iseseisvuse taastamist areneda, kuid on viimastel aastatel languses olnud.

Kuni 1230. aastani oli Venta jõe suudmeala osa Kuramaa kuninga Lamekini riigist nimega Saggara. Windat kui Liivi ordu lossi Venta suudmes on esmakordselt mainitud 1290. aastal ja kirikut 1298. aastal. Liivi ordu ajal oli ventspils Hansa Liidu liige.

Kuramaa ja Zemgale hertsogiriigi ajal, eriti hertsog Jaakobi valitsemisajal (1642–1682), oli Ventspils oluline sadamalinn ja laevaehituskeskus. Sel ajal ehitati 44 sõjalaeva ja 79 kaubalaeva, millest mõned müüdi teistesse Euroopa riikidesse. Pärast Põhjasõda tappis 1710. aastal katkuepideemia enamiku linna elanikest. Pärast hertsogiriigi liitmist Vene impeeriumiga 1795. aastal oli see ventspilsi lossikohtu (Hauptmannschaft Windau) keskus ja kogu Põhja-Kuramaa halduskeskus. 1904. aastal avati ventspilsi-Ribinska raudteeliin ja ekspordisadam viidi Venta jõe paremale kaldale, kus ehitati suur viljaelevaator ja või külmhoidla. Linna õitsengu katkestas Esimene maailmasõda, kui sõjategevuse tõttu evakueerisid Vene võimud kiiruga väärtuslikud sadamarajatised ja suure osa elanikkonnast.

Pärast Teist maailmasõda sai ventspilsist NSV Liidu transiidi- ja kalasadam ning hiljem NSV Liidu suurim nafta ja naftatoodete ekspordisadam. Peale Läti iseseisvuse taastamist on linn ja sadam kiiresti arenenud, Ventspilsist on saanud mitte ainult arenenud transiidikaubandus, vaid ka populaarne turismisihtkoht.

Ventspils on linn, kus on suhteliselt suur rohealade osakaal – hoonete, hoovide ja teede alune maa hõlmab vaid 8% linna territooriumist, samas kui metsad, pargid ja veekogud hõlmavad 38%. Metsadel on linna looduslikes ökosüsteemides suurim osakaal – need hõlmavad 1501 ha ehk 28% linna territooriumist. Pargid, haljastus ja muud looduslikud alused puhkeotstarbel hõlmavad 222 ha ehk 5%.

Ventspilsi vanalinn on mõnus segadus erinevatest stiilidest ja aegadest - keskaegsete hoonete vahele on ehitatud kõike alates barokist ja lõpetades neoklassmi ja juugendiga. Isegi mõned nõukogudeaegsed hooned ei mõju liiga häirivalt.

Linna ilmselt suurim kaasaegne uhkus on jõeäärne promenaad - avar jalutusala, kuhu on loodud palju kaasaegset kunsti. Omamoodi ja väga sügavalt mõjub ka kontrast kahe kalda vahel - ühel pool vanalinn, teisel peamiselt nõukaaegne robustne tööstusala, mis sellisel kujul eksponeerituna muutub omamoodi kaasaegseks kunstiteoseks.

Kindlasti on Ventspils koht, kuhu tuleks tagasi tulla, et selles suures linnas ringi uidata, külastada siinset uut kontserdimaja ja mine tea, mida põnevat linnal veel pakkuda on.

* teksti koostamisel on kasutatud lätikeelse Wikipedia andmeid