Utsunomiya

Möödunud nädalal sain üsna erilise kogemuse osaliseks - jaapanlane kutsus mind oma koju külla. Üldiselt seda siin ei tehta. Arutasin põhjuseid oma sõbra Yas-iga ning tema teooria oli, et üldiselt ei ole Jaapani kodud väga korras, mistõttu ei taheta sinna ka võõraid kutsuda. Teiseks on kodud üldiselt väga väikesed, seega ega sinna eriti mahugi. Ning kolmandaks on jaapanlased väga privaatsed: kui juba üksteise puudutamine on tabu, siis isiklikku ruumi tulek võib olla ka emotsionaalselt keeruline.

Aga kutse ma sain ja kohale ma sõitsin. Umbes tund aega kiirrongiga Tokyo jaamast ja olingi Utsunomiyas, mille kohta Wikipedia teab, et:

Utsunomiya (宇都宮市) on Jaapani Kantō piirkonna põhjaosas asuva Tochigi prefektuuri pealinn. 2023. aasta seisuga oli linnas hinnanguliselt 513 584 elanikku. Utsunomiya on kuulus oma gyozade poolest (linnas on üle kahesaja gyoza restorani). Utsunomiya asub Tokyost umbes 100 km põhja pool. Utsunomiyas on niiske subtroopiline kliima, kus on kuumad ja niisked suved ning jahedad talved.

Arheoloogid on avastanud tõendeid selle kohta, et Utsunomiya piirkond on alates Jaapani paleoliitikumi perioodist pidevalt asustatud ning selle piiridest on leitud arvukalt Kofuni perioodi matmismägesid. 

Utsunomiya on Tochigi prefektuuri kaubandus- ja tööstuskeskus, kus asuvad Canoni optikatehas, Japan Tobacco tehas, Honda disainikeskused ja mitmed muud tööstusettevõtted.

Pärast Teist maailmasõda tõid Mandžuuriast naasnud Jaapani sõdurid koju Hiinast pärit retsepte. Varsti pärast seda hakkasid sõdurid Utsunomiya ümbruses avama gyozarestorane. Utsunomiya gyoza on kuulus kogu riigis.

Meie esimeseks sihtkohaks oli endine Oya (teatud liiki kivi) kaevandus. Kunagi oli siinne piirkond selle poolest kuulus. Täna on võimalik külastada endiseid kaevandusi, mis meenutasid teatud määral Tšehhi soolakaevandusi - hiigelsuured maa-alused ruumid. Pisut niisked, aga mõnusalt ühtlase temperatuuriga. Viimastel aastatel on sinna loodud erinevaid kunstiinstallatsioone, mis muudab külastuskogemuse märksa elamusterohkemaks.

Kaevanduse lähedal on tempel, kus asub väidetavalt Jaapani vanim kaljusse raiutud Buddha. Praegusel aastaajal köitis mind vist isegi sellest maamärgist enam templi pisike, imeilus aiake. Jaapanis on hetkel sügis ning see mägedevaheline pisike oaas oma värvilisuses mõjus lummavalt.

Peale pisut rõsket kaevandust väisasime kohalikku onseni ning lõpetasime tuuri bambusemetsas. Olen näinud bambusesalusid päevasel ajal, kuid hoopis teine asi on käia seal pimedas. Oya lähedal asuvasse metsa on loodud hulk valgusinstallatsioone, mis muudavad paiga pimedas väga võluvaks ja müstiliseks. Suurepärane elamus!

Õhtul koju jõudes pakuti mulle vanni. Kui meie vist peseme ennast pigem pärast vannis ligunemist, siis Jaapanis käib asi pisut teisiti. Külalisele pakutakse vanni (tavaliselt roosiõliga), kuhu Sa lähed loomulikult peale dušši, st puhtalt. Peale kümblust Sa vanni tühjaks ei tee, kuna peale Sind kümbleb seal ka võõrustaja.

Järgmisel "laisal pühapäeval" nautisime Utsunomiya kööki, mille üle Yas väga uhke oli. Vist nagu igal pool maailmas, nii ka Jaapanis - iga piirkond on veendunud, et just nende gyozad või kana on just "see õige" ja maailmaparim. Ega mul midagi öelda ei ole, kõhu sai täis ja maitsed olid tõesti mõnusad.