Klaveriost

Otsustasime, et kodus peaks ikka (digi)klaver olema, muidu kaob näppudest see viimnegi, mis sinna mingi aja jooksul on talletund. Sain kohalikelt tuttavatelt soovituse paari muusikapoe osas ja... kui Tallinnas on paar sellist kõiki instrumente müüvat poodi, siis siin on terve tänavatäis erinevaid poode. Juba ainuüksi kitarripoode oli vist 5 - 6, neile lisaks veel näiteks puhkpillide pood, ukulelede pood, löökpillide pood jne. Ja mitte ainult - need poed on omakorda jagatud korrusteks ja osakondadeks, igal korrusel on suur valik konkreetse stiili ja tüübiga pille. Ehk siis kokkuvõtvalt võttis ikka pea ringi käima.

Lõpuks valisin ühe keskmise hinnaklassiga Kawai välja. Tundus mängides kuidagi mõnusalt kirgas, tundliku klahviga ja muidu mugav. Minu ostusoovi peale teatas proua müüja, et nad väljaspoole Jaapanit transporditeenust ei paku. Saades aru, et ma ei kavatsegi selle pilliga Jaapanist välja minna (mis ilmselt mulle näkku vaadates tundus pisut kahtlane), soostus ta mulle siiski soovitud mänguvahendi müüma. Ja siis algas Jaapani teenindusbürokraatia.

Kõigepealt püüdis proua mulle selgeks teha, et sularahas makstes saaksin 8% soodustus. No ei olnud sellist sulli taskus. Aga kuna eesmärk oli ikkagi soodustus teha, siis järgmine variant oli alla laadida endale miskisugune äpp - kahjuks ka see ebaõnnestus. Viimse variandida pakkus ta välja, et teeksin endale tasuta kliendikaardi, see pidi andma lausa 10% soodustust. Nimetatud kaardi saamiseks tuleb täita paberkandjal ankeet. Ei pea olema hiromant, et mõista - ma ei oska seda kohalikus keeles teha. Proua naeratas ja täitis paberi minu eest osaliselt ära (aadressi), nime sain uhkelt ladina tähtedega ise kirjutada. Paber valmis, tuli minna vastava inimese juurde.

Järgmise teenindaja ülesanne oli sisestada see meie kahepeale täidetud paber arvutisse. Aga õnnetuseks ei osanud tema ladina tähti lugeda. Või õigemini lugeda vist oskas, aga neid kohalikku kirja ümber panna ei osanud. Järgnes umbes pooletunnine jaskar, elementideks umbes 4 teenindajat, kaks tõlkeäpiga telefoni, siis veel üks imelik tõlkemasin ja naksti - tehtud! Umbes kolm korda tekkis mul tunne, et ma ei viitsi ja jalutan minema. Aga nähes nende pühendumust, läks see soov üle.

Makstud sain ka. Nüüd jääb vaid oodata ja loota, ehk jõuab meie valge Kawai vaatamata kõigile neile mitmekordsetele transkribeerimistele lubatud kuupäeval ka koju.

Olekuvärskendus: kaks nädalat hiljem, ehk siis täpselt kokkulepitud päeval, jõudis pill koju. Poisid tõid selle tuppa, pakkisid lahti, panid kokku ja viisid ka pakendid minema. Jaapani teeninduskultuur on suurepärane!