Viljandist Võrtsjärve äärde

Teisipäev, 30. juuli

Üle mitme aasta otsustasime I.-ga (ôigem on vast öelda, et I. võttis end käsile ja ütles, et on aeg.

Õnneks!) teele asuda. Sel korral siis Võrtsjärve kanti.

Pakkisin ühel pärastlõunal asjad ja elasin üle esimese reisieelse erutuse - võtsin enda meelest kaasa sama tavaari, mis varasematel aastatel kuid kui varem läks kott vaevu kinni (jah, sama seljakott, mis alati), siis täna oli see pooltühi. Mis maha jäi, ei tea...

Viljandisse jõudes sain teada, et I. oli rongist maha jäänud ja ei oska aimata, millal võiks jõuda. Tegin linnas väikese tiiru, jõin klaasi veini ja nii see õhtu kulges. Viljandi vanalinn on imeline. Ma ei tea, miks ma seda varem märganud pole aga selline hulk ülipõnevat arhitektuuri - lummav! See oli üks nendest õhtutest, kui Sulle korraga tundub, et kõik Sinu ümber, nii keskkond kui inimesed, on head, ilusad ja armsad. Võluv!

Kolmapäev, 31. juuli

Hommikul, Viljandi pagari lihapirukad kõhus koos kohviga loksumas, asusime teele. Esimene sihtkoht, Viiratsi, ei üllatanud absoluutselt mitte millegagi. Järgnesid põllud, põllud, põllud. Eelmisel korral me isegi googeldasime erinevate viljade pilte, et suudaks tuvastada, millega tegu on. Tuleb tunnistada oma ignorantsust ja loodusalast vaimupimedust, mitte midagi ei ole meeles. Kogu pildivõrdlusprotsess algab otsast. Googeldasime ka sel korral. Võib teha panuseid, kui palju nüüd meelde jääb. Ei maksa väga riskida.

Holstre kandis on palju lambaid. Ja sellega seoses on ka iseäranis palju aedasid, mis siis peavad valvama, et lambad ära ei jookseks. Kuna püüdsime liikuda pigem mööda väiksemaid teid, siis vähemalt ühel lõigul meenutas meie jalutuskäik pigem takistusrada. Viimati ronisin üle aedade vist umbes veerand sajandit tagasi. Püksid (ja arvestades kogemusega kasvanud kehakaalu, peaks vist mainima, et ka aiad) jäid terveks. Tore oli!

Holstre ise on armas. Meeldejäävaim moment oli vast heas mõttes võluv lillajuukseline amatsoon kohalikus külapoes. Aga tegelikult ka see natuke unine väike asula järve kaldal. Selles on mingi rahu ja lumm, mida ei suuda lämmatada isegi suurelt spreiga tänavale ennast jäädvustanud noored kunstnikud, kelle huvi anatoomia vastu paistab üsna sügav olema. Korralikud inimesed olid püüdnud taiseseid küll musta värviga katta, kuid nagu me kõik teame, on see vaid mõttetu töö ja vaimupimedus, Ars longa.... jne.

Rentisime majutuskohast rattad ja käisime õhtul veel ka Paistus ära. Väljast kuidagi natuke juhusliku korrastamata ümbrusega, kuid seest väga kena ja emotsionaalselt soe kirik, mille rõdul nokitses orelimeister. Mingi rahu. Nii kirikus, pillis kui meistris. Suuri asju saavadki vist teha ainult väga rahulikud kohad ja inimesed.

Poodi sattusime tipptunnil, kui kaheliitrised Bockid lendlesid linnutiivul riiulist õnnelike klientide rüppe. Idüll!

Nagu õhtusöök (ja ka järgnev hommik) kinnitasid, siis nälga siinmail igatahes ei jää. Nende maitsvate portsude peale peaks kilomeetrid kahekordistsama, et mitte juurde võtta.

Läbisime jalgsi 17,7 ja rattal 9 kilomeetrit.

Neljapäev, 1. august

Hommikul marssisime läbi Holstre Mustla poole. Püüdsime leida Pulleritsu koolimaja aga see ei õnnestunud. Veske talu leidsime üles, kuid nagu siinmail vist “kohustuslik” - sildid “Eramaa” ja “Videovalve” - neid on rohkem kui maanteeposte. Ma ei tea, kas siin on tõesti võõrastesse hoovidesse kollitama minek sedavõrd suur probleem või on inimese omanditunne niivõrd kaugele arenenud, igal juhul on see sildimets kummaline. Vahelduseks nägin kuskil külas ühte üsna maitselagedalt kujundatud “Tere tulemast” silti ja täiesti ausalt, on sõnul kirjeldamatu, kuivõrd positiivse emotsiooni see tekitas.

Päeva pärl oli Mustla. Alevi keskus on imeilus! Stiilipuhtad majad, mõned maitsekad keskkonnaarendused ja avaliku ruumi loomed. Olen siiani lummatud. Väga, väga kaunis. Rahulik, väärikas, tasakaalukas ja mõnus.

Kohalikus kohvikus sai taas väga ausa kõhutäie. Üks umbes kümne aastane poiss müüs nurga peal kartuleid. Enne oli kurke ka olnud aga need said otsa. Kahju! Järgmine nädal pidi jälle tulema, isa pidavat ilusti palka ka maksma. Väga muhe vestlus!

Järgnes väike vedelemine Tarvastu kirikaias (kirikusse kahjuks ei pääsenud) ja edasi Võrtsjärve poole. Mitu tundi nipernaadilikke põlde ja maastikke. Kena! Soe poest õhtuks üht-teist kaasa ja viimane spurt võis alata. Järve lähedusse jõudes püüdis I. mind veenda, et väike haak ühe järjekordse Kalevipoja kivi juurde oleks hää mõte kuid loobusin. Esiteks oli niidetud heinamaal nii hea pikali vedeleda ja teiseks... eks ole neid kive nähtud kah.

Liiva tallide külalistemajas võtsid meid vastu kaks koerakest - Jack Russeli laadsed energiapommid. Paratamatult tekkis väike igatus oma lontkõrvade järele. Aga tean, et nad on vanaema heades kätes, seega.... Õhtused küpsikud sisse, dušš, tudukõne abikaasale ja unemaa võib tulla. Eks I. peab mind öösel ilmselt paar korda äratama, sest tal on mingi pettekujutelm, justkui mina norskaksin. Aga ei norska - kuna mina pole seda kuulnud, siis pole seda olemas (viimasel lausel on EKRE, Keski ja selle kolmanda mõttetu kambaliikme tõegarantii).

Reede, 2. august

Hommikune teekond majutuskohast Suisleppa oli lihtsalt üks põld, põllu vahel põld ja vahel põldu ette valmistav põld. Põllu lõpus oli Suislepa. Tagasihoidlik mõisahoone, kenad eramajad. Vaikus. Raamatukogu juures askeldas üks proua ja postiauto tuli. Onu kõpitses verandat, bussipeatuses parandasid mehed õlle, viina ja õunamahlaga katkist maailma.

Kuna I. jalg ei andnud järele, otsustasime oma matka sel korral planeeritust päev varem lõpetada. Buss. Viljandi. Kodu.