Ürgorg, metsad ja mäed

Esmaspäev, 10. juuli

Esimene osa esmaspäevasest päevateest kulges läbi Piusa jõe ürgoru, mööda RMK metsarada. Kohati mõnusalt tihe mets, sekka ilusaid vaateid jõekäärudes ning imposantsed „müürid“ ehk hiiglaslikud liivakiviseinad. Lisaks üksikud talud, enamasti paraku tühjad. Paljud seisavad niisama ja ootavad kedagi või midagi, mõned on ilmselt kasutusel suvekodudena. Ääretu loodus ja üksildus. Mingi ootus ja lootus, mis vist kunagi ei täitu. Iseasi, kas üldse peabki.

Lõunaks jõudsime Vana-Vastseliinasse ehk siis paika, kus kunagi on seisnud suur linnus. Tänaseks on järel vaid üksikud müürid ja üks torn. Kõrvalasuvasse endisesse kõrtsihoonesse on sisse seatud muuseum ja söögikoht. Eks mõlemal oli õige pisut sellist ersatsi maitset aga tegelikult siiski äärmiselt tore, et keegi teeb ja toimetab.

Järgmiseks peatuspunktiks oli Vastseliina, kus peamiselt piirdusime kaubanduse külastamise ja bussi ootamisega (kuna hommikul oli kõnnitud juba pea 8km ja õhtuks lubas teist sama palju, siis otsustasime vahepeal väikese bussiotsa teha). Buss heitis meid välja täiesti suvalises kohas kuskil keset suvalist põldu ja siit algas meie õhtune teekond.

Taaskord kupliline maastik ja vonklevad teed. Hommikune mets oli vähemalt osaliselt asendunud põldude ja niitudega. Talude osas ikka endistviisi – üksikud, osaliselt tühjad, maalilised.

Õhtuks jõudsime Mi Sanna, üks äraütlemata tore ja mugav majutuskoht! Paraja suurusega, kõigi mugavustega, maalilise jõe kaldal olev saunamajake. Aitäh pererahvale!

Teisipäev, 11. juuli

Hommikune teekond oli kõike muud kui lihtne. Lõpuks tuletati meile meelde, et lõuna-Eesti on siiski mägine ala! Matk Haanjasse sisaldas endas tihedat metsa, pisukest ekslemist ja mis peamine – ronimist mööda Vällamäge. Tippu jõudes võttis ikka võhmale küll ja ega see laskumine ka teab mis lust kohati ei olnud. Igatahes Haanjasse jõudes oli tunda teatud väsimust. Otsustasime enne Suure Munamäe vallutamist jätta kotid kohalikku poodi ja meeldiva üllatusega saime nentida, et leti taga oli sama proua, kes meile eelmisel õhtul oli peavarju pakkunud.

Peale Munamäe vaatetorni külastamist sättisime ennast kohalikku söögikohta. Paar mööduvat vihmahoogu sai Võrumaa käsitöösiidri saatel mööda lastud ning taas oli aeg teele asuda. Kõigepealt väike bussiots Rõugesse ja sealt siis juba jala edasi mööda neidsamu maalilisi maastikke.

Õhtuks jõudsime Kaugu veskisse. Värske õhk, hommikune matkarada ja vulisev jõgi tegid oma töö – üks meist kustus kohe ja ega teiselgi pikka pidu olnud.