Esimesed päevad

Teisipäev, 4. juuli

Väga maitsev hommikusöök! Kohalikest toorainetest omlett ja pannkoogid – mõnus! Ja siis jälle teele: päikseline ilm, ilus maastik, tühjad mahajäetud talud ja lõputud teed….

Järgmine suurem punkt oli Võnnu – hämmastavalt ilusa suure kirikuga asula. Lisaks kirikaiale käisime ära ka Gustav Suitsu koolimajas ning mugisime kohalikke värskeid maasikaid. Taas edasi – Ahja poole.

Ahja mõis on äärmiselt kurvas olukorras. Ainsaks lohutuseks on see, et mingisugused tööd siiski käivad. Tänu kohalikule lahkele vallatöötajale leidsime üles ka Tuglase elupaiga ja sünnikodu tähistava kivi. Mõnus toitev lõuna kohalikus pubis ja uuesti teele.

Päev lõppes Lokko talus. Mõnus keskkond, tore peremees. Võrreldes eilsega puhtam ja mugavam, sealjuures ka odavam. Vahva!

Esmaspäev, 3. juuli

Vaatamata sellele, et olin möödunud Laulupeost ja vähesest ööunest üpris uimane, oli taas aeg asjad pakkida. Hommikul kell 8.29 väljus rong Tapale, sealt omakorda edasi Tartu poole. Meie seekordne ametlik reisi alguspunkt oli Nõlvaku bussipeatuse kandis Tartus – täiesti mittemidagiütlev koht suvaliste paneelmajade vahel. Igatahes – uus jalutamismatk algas!

Ilmaga meil alguses eriti ei vedanud. Esimene pool päeva oli ta nimelt pidevalt kahevahel, justkui ei suudaks otsustada, et kas sadada või mitte. Taevast langes õrna vihmalaadset ollust, mis tegi riided mitte just märjaks aga „mõnusalt“ niiskeks ometigi. Sellele vaatamata alustasime marssimist Tartust välja.

Esimeseks sihtpunktiks oli Luunja. Jah, seesama, kus toodetakse neid kuulsaid kurke, mille kasvatust me ei näinud – õigem oleks vast öelda, et ei otsinud. Luunjas on üpris omanäoline vallamaja. Mitte just minu maitse järgi arhitektuur aga siiski – ilmselt endise mõisahoone asemele ehitatud maja. Kohalikul laululaval tegime väikese peatuse, tutvusime külapoega ja edasi!

Luunja lähedal käisime läbi Henrik Visnapuu elukohast. Üsna tavapärasest majakohast enam jäi meelde sealne ilus bussipeatus. Google abiga Visnapuu luulet lugedes otsustasime teha väikese bussiotsa. Määratud ajal ilmus maanteed mööda sinine masin, roolis üsna heas toitumuses keskealine mees – sõnadega ta just ei priisanud (ka piletihind tuli eraldi üle küsida. Kuigi, mis siin küsida, kõik ju niikuinii teavad!) aga kohale ta meid viis. Üsna pea leidsime ennast Kavastust.

Kavastu on see koht, kus saab üle jõe. Seisime sillale ootama ja paadimees hüüdis, et kas soovime üle tulla. Meie jaatava vastuse peale kommenteeris tema kõrval olnud mees, et: „Mis siiapoole ikka tulla, siin kõik si…sti“. Vaatamata sellele hoiatusele istusime peagi paati ning papi jõudsate tõmmete najal olime üle jõe. Meie küsimusele, et mis sõit maksab, rähmati ebamääraselt käega, lasti huulte vahelt üks: „Äh, mis ta ikka, mitte midagi“ ja saadeti meid paadist välja. Tore!

Kavastust algasid üksildased metsateed. Imeilus maastik, suured põllud ja üha paremaks (kuivemaks) muutuv ilm. Lõpuks jõudsime Kamelia turismitallu. Väga omanäoline koht, kus lisaks inimestele ja tavapärastele koertele-kassidele elavad veel känguru, pesukaru, erinevad sulelised, nandu ja ei tea, kes veel. Kogu talu kohal hõljus mõnus kunstipärase vabaduse vaim. Tõsi, mõnes kohas pidid elementaarsed mugavused sellele „vaimule“ lõivu maksma – üsna ebamugav vannituba külma põranda ja ainult kuuma vett andva duššiga ja pisut ehk liiga loominguline suhtumine koristamisse aga siiski – katus oli pea kohal ja keskkond inspireeriv! Mõnus!