Pühapäev, 10. juuli

Hommikune Valmiera oli üsna tühi. Meie naiivne lootus süüa hommikust mõnes kohvikus läks luhta – ime küll, et keegi pühapäeva varahommikul ei tahtnud kahte eestlast toita. Seekord osutus meie päästjaks Rimi, kus kõige muu kõrvale pakuti isegi kohvi, täiesti talutava kvaliteediga jook oli. Mugisime siis oma hommikueine bussijaama pingil sisse ja uus päev võis taas alata.

Valmierast sõitsime bussiga Rubenesse, vältimaks suure maantee ääres kõndimist. Arvestades, et seal olid ka teetööd, oli see väga hea valik. Muuhulgas jäi silma, et taaskord oli ka sisuliselt külabussis wifi. Bussid ise on küll üsna vanad ja väsinud aga kui meil on wifi ainul suurematel liinidel, siis siin on see olnud mõlemas külabussis, millega sõitsime. Ja siis räägitakse, et meie oleme digiriik. Omaette küsimus muidugi on, et kas igal pool peab internet olema aga on ju tore, kui on olemas võimalus. Eks mõistlikkus sõltub suuresti juba kasutajast.

Rubenes võttis meid vastu väike vihmasabin, läbi mille me kohaliku kiriku poole kõndisime. Rubene kiriku asutajaks ja esimeseks pastoriks oli muide Läti Hendrik ja meie sattusime sinna justnimelt talle pühendatud päeval.

Pisut osalesime ka teenistusel – kuulasime ära lätikeelse jutluse, laulsime ja lugesime ka ise puhtas läti keeles ilma, et sellest suurt aru oleks saanud. Aga alati see vist ei olegi peamine.

Rubenest seadsime sammud Tuule kõrtsi poole – kohta, kus Kristjan Jaak Peterson peatus ja oma „Laulu“ kirjutas. Tänapäeval elumajana kasutusel olev kunagine pikk kõrtsihoone pisikeses külas.

Edasi otsustasime hakata läbi Lenci Janmuiza poole minema. Ilma suuremat süvenemata kujutasin mina endale ette väikest asulat, kus on pood, võib-olla isegi võike kohvik või pubi ja mis kõik veel. Mida edasi, seda tühjemaks läks kõht ja ilusamaks see mõte muutus kuni jõudsime kohale. Umbestäpselt kolm maja keset põldu. Ei poodi kosutava toiduampsuga ega kohvikut klaasikese õllega. Mitte midagi. Õnneks oli Lonnil üht-teist nosimist kotis. Aga niipalju siis ette mõtlemisest.

Päeva teises pooles kulges meie tee läbi metsade ja põldude Janmuiza poole. Kuna suurem osa teest läks läbi Gauja looduspargi, olid vaated väga kaunid. Erilisena jäid vast meelde teel olnud liivakoopad ja üks üsna vana kitsas rippsild.

Janmuizasse jõudes saime üsna positiivse elamuse osaliseks kui leidsime eest veel avatud kohaliku poe. Me võime ju rääkida, et see kõik on nii primitiivne aga keda siis ei tee rõõmsaks võimalus osta värsket toitu, väike Laima šokolaad ja üks Cesu õlu? Ja seda kõike peale pikka päevast kõndimist.

Majutus oli vist siiani Läti omadest kõige parem. Taaskord olime siin üksi – eraldi maja väga viisaka toa, korraliku köögi ja lahke peremehega. Igati korda läinud ja hästi lõppenud päev.

Kaheksas päev numbrites: 24,29km ja 38 485 sammu.